Eesti poliitikat iseloomustavad minu arvates vähene kaalutlemine ja liigne tormakus.
Vanasõna tõdeb et „enne mõtle, siis ütle“. Öeldu on aga sageli, mis sülg suhu tõi ja millel mõtlemisega mingit seost ei ole.
Oskar Luts paneb Kiire kive veeretama ja Lible laulab samas aia najal, et „elab armastuse vägi, olgu vastas kasvõi mägi“. Kivide mäkke veeretamine ei ole eriti ratsionaalne tegevus. Ratsionaalseks muudab tegevuse eesmärk, milleks on Kiirel lootus saada Tootsi käest mõisavalitsemise praktikat, et selle najal Teelet kosida. Kiir muidugi ei mõtiskle töötuhinas selle üle, kas Teele püstitatud ülesanne ka sihile viib. Ta ei saagi seda teada, sest ratsionaalse ülesande lõppeesmärgis on piisav annus Teele poolt sinna sisse pandud irratsionaalsust – emotsiooni.
