Tegin linna maatasa, purustasin majad alusmüürist katuseni ja põletasin maha.
Lammutasin ja vedasin minema sisemised ja välimised linnamüürid, tellistest ehitatud templid ja tsirkuraadid ning puistasin rämpsu Arahuti kanalisse. Ja kui olin Babüloni ja selle jumalad purustanud ning linna elanikud tapnud, koorisin linna-aluse maapinna ja viskasin Eufrati, et jõgi kannaks selle merre.
Nii kirjeldas Babüloni hävitamist Assüüria kuningas Sennaherib pärast linna vallutamist assüürlaste poolt 680 eKr. Selline põhjalik inimjõul läbi viidud hävitustöö oli suur ettevõtmine, kuid assüürlastele oli tähtis, et üheselt mõistetav sõnum jõuaks kõigile kohale. Õitsvast linnast järele jäänud tühermaa toimis heidutusena.
Ilmselt kogesid narvakad 1944 märtsis sama, mida Babüloni elanikud 2600 aasta eest. Kuigi purustamisvahendid olid läbi teinud tohutu arengu, jäi tagajärg ikka samasuguseks. Narvast jäid järele suitsevad varemed. President Alar Karis ütles septembris ÜROs esinedes, et sõja nägu on igal pool sama.
Ei saa aru, miks peaks taga nutma postamendile seatud tanki, mis sümboliseerib ainult hävitamist ja meile aastakümneteks peale sunnitud okupatsiooni. Rauakolaka varjus turundatakse võõrast ideoloogiat, seda tõendab kasvõi Narva jõe vastaskaldale kiiruga püsti aetud aseaine. Ühtlasi peaks naabri selline käitumine kõigile meelde tuletama, et ihalus impeeriumi taastamise järele pole kadunud ja vajadusel ollakse valmis oma maailmanägemust jälle levitama tankide abil. Ainus võimalus selle ärahoidmiseks on tugevdada iseseisvat riigikaitset ja tugineda liitlassuhetele.
Eesti on paremini kaitstud kui kunagi enne. Sellist optimistlikku ja inimeste rahustamiseks mõeldud hinnangut kuuleb ametnike ja ministrite suust tihti. Paraku kuuleb samadest allikatest ka seda, et Eesti kaitseplaanid ei kõlba kuhugi. Vastuolus avaldused tekitavad inimestest segadust ja küsimusi. Milline siis on meie riigikaitse tegelik seis? Kas kaitsevõime arendamiseks on tehtud kõik, mida võimalik? Mida teha teistmoodi või paremini? Lõputu eduloo ketramise asemel on selliste küsimuste esitamine kindlasti õigustatud, eriti praeguses julgeolekuolukorras.
Vähesed mäletavad, et mullu kevadel tegi värskelt ametisse asunud reformierakondlasest kaitseminister ettepaneku kärpida riigikaitse arengukavva planeeritud vahendeid. Seda hoolimata asjaolust, et Venemaa vägede koondamisega Ukraina piiride äärde kriis eskaleerus. Kaitsekulude jõudsa kasvuni viis mitte Reformierakonna tahe, vaid teiste erakondade tugev vastuseis kärpele ja Putini läinud aasta lõpus läänele esitatud ultimaatum. Ometi ei päästnud ka see kaitsevõime arenduse plaane kärpekääridest, sest näiteks keskmaa õhutõrjest otsustas koalitsioon Vihulas lõigata maha kolmandiku.
Nüüdseks on valitsus järgmise aasta riigieelarve eelnõu parlamendile üle andnud. Olen nõus, et riigikaitsesse investeeritav ressurss on muljetavaldav. Plaanitud riigikaitse eelarve tõuseb tuleval aastal üle miljardi ja jääb riigieelarve strateegia järgi sellele tasemele veel kolmeks aastaks. Tõsi, meie eufooriat peaks jahutama teadmine, et ülikõrge inflatsioon ja julgeolekuolukorrast tingitud hinnatõus maailma relvaturul neelavad osa summast ning ka Ukraina abistamiseks ära antud laovarud vajavad taastamist. Seega on ajaloo lõppu võimearenduses vara kuulutada. Tuleb olla tähelepanelik, sest riigikaitse tegelik seis uputatakse sageli suhtarvude statistikasse ja riigisaladuse kaitse müür toimib mõnikord ka mugava varjena.
Liiga sageli kostev vastus „aga meil on ju sõda” kõlab juba kui rumaluste universaalpõhjendus. Keeruka relvasüsteemi juurutamine võtab aastaid ja raketiseadeldise või iseliikuva haubitsa vedamine laoplatsile on protsessi lihtsaim osa. Peame olema kindlad, et relvasüsteemi kogu elukaar kajastub eelarves läbi kõigi aastate, kui see on relvastuses. Seda kindlust veel ei ole. Hangetesse suunatavate sadade miljonite kasutamine peab olema läbipaistev. Meil ei ole nii kiire, et mitme pakkujaga võistlevaid hankemenetlusi teha ei saaks. Riigikontrolli auditiga avastatud vead kaitseministeeriumi haldusala riigihangete läbiviimisel tuleb kiiresti parandada. Tuleb jälgida kasvõi seda, et riigikaitseliste investeeringutega ei korduks koolide kiirtestide või piirile vedelema jäetud lõiketraadi soetamise skeemid.
Ükski relvasüsteem ei sõdi inimesteta. Ajateenijatesse on viimastel aastatel tublisti panustatud. Ettepanek ajateenistuse pikendamisest on nii suure mõjuga muutus, et nõuab tõsisemat analüüsi ja arutelu. Kõige põhjalikumat sissevaadet vajab kutseliste kaitseväelaste olukord. Alles mõne kuu eest poolsalaja toimunud kaitseväelaste koondamishüvitise võrdsustamine avalike teenistujate omaga on vaid näide protsessist, millega kaotatakse erisused ohvitseride, allohvitseride ja ametnike vahel. Siit edasi on vaid väike samm kaitseväe taandamiseks tavapäraseks riigiametiks.
Küsitava personalipoliitika mõjud on juba ilmsed. Prognoosin, et personalihalduse nn konsolideerimine süvendab neid veelgi. Kaitseväelased hääletavad jalgadega. Seda protsessi püütakse summutada statistikaga, et meil on täna rohkem tegevväelasi kui eelmisel aastal. Paraku ei ole enne tähtaega tegevteenistusest lahkunud vanemohvitseri võimalik asendada Scoutspataljoni värvatud kolme reamehe või allohvitseriga. Võrreldava teadmiste ja kogemuspagasi saavutamine võtab aastaid. Seetõttu on kaitseväes praegu sõjaliste teadmiste akumulatsiooni asemel nende erosioon.
Kõik eeltoodu viib meid kaitseväe kui süsteemi toimimise juurde. Pole kahtlust, et võrreldes algusaastatega on toimunud tohutu areng, seda eriti taktikalisel tasandil. Infrastruktuur on paranenud, kasutusel on uuemad ja paremad relvasüsteemid. Välisoperatsioonidelt on korjatud tugev kogemuspagas, seda kahjuks ka langenute hinnaga. Samal ajal on toimunud suur muutus ka kaitseväe õiguslikes alustes ja kaitseväe kui süsteemi toimimises. Praeguse julgeolekuolukorra valguses pole kindel, kas kõik nende muutuste tagajärjed tagavad kaitseväe jätkusuutlikkuse ja kriisikindluse. Veelgi enam, oleme tunnistajaks nn reaalse riigikaitse kontseptsiooni pankrotile. Selle juurutamisega kärbiti kaitseväe sõjaaja struktuuri nii tugevalt, et kriisist tingitud täiendavate lisaüksuste tootmiseks tuleb kasutada kaitseliidu raamistikku. Kui likvideeritud maaväe staap oleks alles, ei peaks diviisi tasandi juhtimiselemendi loomist alustama nullist, sest paljud funktsioonid on sarnased ja oleksime mitme aasta kogemuse võrra targemad.
Eesti vajab kindlat kaitset ja riigikaitsesse panustamine on iga kodaniku õigus. Kriisiolukord sunnib meid kiirustama, kuid kiirustada tuleb targalt. Kriitika võib tunduda küll ebamugav, kuid parem olla kriitiline kui avastada sõja korral, et oleme kulutanud sadu miljoneid süsteemi ehitamiseks, mis tegelikult ei toimi.
Muidugi oma kaitseväe arendamine on tähtis sest mujalt tulnud ja meile mittealluv sõjavägi ei tohi olla meie kaitse alustugi ! Kusjuures öeldi ju selge sõnaga,et ennem anname Eesti käest ja siis tuleme vabastame ? Seega võib sellest avaldusest välja lugeda,et täna siin baseeruv kontingent ei hakkagi üldse sõdima vaid paneb esimesel võimalusel leebet ?