caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"]
Hannes Rumm[/caption]
Oktoober 1992 oli nii murranguline aeg Eesti poliitikas, et sel ajal toimunud sündmused mõjutavad meid tänapäevani.
6. oktoobril valiti presidendiks Lennart Meri ning 21. oktoobril astus ametisse peaminister Mart Laari juhitud Isamaa, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Mõõdukate valitsus.
Need sündmused tähistasid poliitikas põlvkonnavahetust, millega kaasnesid paljud olulised pikaajalised mõjud. Näiteks see, et Eestis ei tekkinud erinevalt meie naaberriikidest oligarhe – ülirikkaid inimesi, kelle kontrolli all on näiteks Lätis tänini suur osa poliitikutest.
Kuidas nii? Nii jõhkralt, kui see ka ei kõla, oli inimeste käive laulva revolutsiooni ajal ja järel ülikiire. Need inimesed, kes olid lugupeetud ja armastatud ühel aastal, olid järgmiseks aastaks ennast juba ammendanud ja valijad pöörasid neile selja.
Kas tänaseks oleme ülevõtnud kõik lääne “väärtused”või on veel midagi ? Riigi teine mees viibutab tantsusaates tagumikku,peapiiskop teeb taara reklaami,lgbt korraldab pride,peaminister ajab parlamendi kõnetoolist kelbast ja tunnustatud arvamusliidrid väidavad,et just niisugust kahepaikset Eestit me laulva revolutsiooni ajal tahtsimegi?
Saatan peituvat detailides. Nii ka siin, läände pööramine oli 90-tel ilmselt õige, aga et ajaloos on midagi lõplik – ongi siin see detail, milles saatan peidus. Artiklis on tsiteeritud K. Kama. Mainimata on jäänud, et Kama tõrjuti Isamaa juhtimisest välja. Seda siis kui ta koos mõttekaaslastega sai aru sellest, et ajalugu pole kunagi lõppenud ja senise laarimardiliku “kannad kokku ja läänele kulpi “asemel tuleb ka selle süsteemi vigu näha ja neid vältida püüda. Nüüdseks on need arengud viinud lääne stagneerumiseni ja tegeliku kujunenud oludele vastava plaani puudumiseni. Võitlus käib tagajärgede tulekustutamise printsiibil, toimetavad selles need kes neid ise põhjustasid. Suur… Loe rohkem »