Kujutage ette, et olete sattunud riiki, kus räägitakse keelt, millest te sõnagi aru ei saa. Selle riigi elanikud omakorda ei saa aru teie keelest, mõni ehk saab, aga neid on vähe. Ah jaa, te olete uuesti laps, nii üheksa-aastane, peate käima koolis ja õppima selles tundmatus keeles, millest te aru ei saa.
Tundub õudusunenäona? Tuhandete Ukraina laste jaoks on see argipäev – nad peavad koolis käima ja õppima meie õppekavade järgi meie keeles võrdselt meie lastega. Haridus- ja teadusministeeriumi seisukohalt on parim, kui õpetaja vene keelt ei oska, sest siis saavad lapsed eesti keele kiiremini suhu.
Esimese hooga võib see tõesti hea tunduda. See, et lapsed koolis käivad, on õige – nad on eakaaslaste keskel ja eriti pisemate puhul pole keelt vajagi. Sõbraks saada ja koos tegutseda saab esialgu ka selleta, keel tuleb järele. Teine asi on see, kui palju ja mida nad õpivad. Kindlasti ei lähe kooliaasta täie ette. See ei lähe isegi mitte poole ette. Koolihariduse mõttes läheb see aasta tühja. Üks kolmanda klassi Ukraina poiss ei saa ilmaski kevadeks selgeks aasta jagu loodusõpetust, inglise keelt või matemaatikat isegi siis, kui ta õpiks selle aasta ühes koolis. Paraku õpivad paljud sõjapõgenike lapsed mitmes koolis. Leiab ema töö ja korteri ning kolib riigi majutuskohast teise Eesti otsa. Või ei leia ta tööd ja riik ise liigutab teda iga kahe kuu järel uude hotelli. Laste jaoks tähendab see halvimal juhul iga kahe kuu tagant uut kooli, mis oleks isegi siis keeruline, kui nad oskaksid keelt.
Õige oleks, kui nad saaksid – kui tahavad – õppida Ukraina e-koolis. Haridus- ja teadusministeerium sellele hea pilguga ei vaata. Paljud sõjapõgenike lapsed seda ikkagi teevad – käivad korraga nii Eesti kui ka Ukraina koolis, unetundide arvelt ja poolsalaja. Eesti haridussüsteem võiks seda arvestada ja teha neile kasvõi natuke lühemad päevad, et neil ei oleks nii raske ja nad ka päriselt midagi õpiksid.
Eks igale asjale ole poolt- ja vastuargumente aga ma pole veel kuulnud valitsust meenutamas eestlaste endi kogemusi 2. MS järgsest Geislingeni pagulaslaagrist Saksamaal, kus elas tuhandeid põgenikke: et.m.wikipedia.org/wiki/Geislingen . Eest(i )laste positiivsetest mälestustest on tehtud isegi dokfilm. Ukraina laste harimiseks tulnuks kümnete tuhandete ukrainlannade seast kohe (või ka hiljem) välja otsida pedagoogid ning nad tööle rakendada. Kasvõi virtuaalselt, toetamaks Ukraina-poolset e-õpet kohapeal. Ja selmet soodustada pagulaste venestamist kakskeelses Eestis, tulnuks venekeelsed ukrainlased teadlikult ukrainastada. Eestistamine, mida ka alternatiivina pakutakse, on karuteene Ukrainale.