Õpetaja on üks väheseid ametimehi, kellel on oma päev, õpetajate päev. Tõsi, on meremeeste päev ja politseipäev, vahest veel mõni, aga neid ei tähistata niisuguses ulatuses nagu õpetajate päeva. Õpetajate päevaga suudab võistelda vast ainult emakeelepäev, kus terve Eesti teeb e-etteütlust.
Juba 1960. aastatest peale annavad õpilased õpetajate päeval tunde, kas tõsiselt või naljaga, sõltub koolist. Võimalik, et just see kord nooremate koolikaaslaste ees on kinnitanud mõne abituriendi soovi õpetajaks saada. Või vastupidi – peletanud selle uitmõtte igaveseks peast. Õpetajate päevaks valitakse aasta õpetajad, õpetajate poole pöördub haridus- ja teadusminister ning Facebooki ummistavad virtuaalsed õnnitlused. Tänavu valis oma aasta õpetaja – kui täpne olla, siis Läänemaa vingeima õpetaja – välja Haapsalu Coop ja küpsetas talle kaks torti, soolase ja magusa, mis eile ka üle anti. Kui õpetajate päev on jõudnud toidupoodi, siis on see jõudnud tõepoolest igaüheni.
Ühest küljest tore. Teisest küljest ei teagi. Oma eilses pöördumises õpetajate poole märkis haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas imetlusega, et paljud õpetajatest kannavad edasi laulva revolutsiooni tuld. Mõtles ta seda otseses või kaudses tähenduses, ei tea, aga laulva revolutsiooni ajal ja järel ülikooli lõpetanud on viimane põlvkond pedagooge, kes tõepoolest koolidesse tööle läks ja sinna ka jäi. Praeguseks on neid üle 50aastaseid laulva revolutsiooni tuld kandvaid koolmeistreid Läänemaal kaks kolmandikku. Veel kümme aastat – ja plats on enam-vähem puhas, kui just võluvits noori kooli ei too.
Võibolla võluvits leitakse. Seni aga tahaks küsida: kes kaitseks õpetajat aasta-aastalt üha enam devalveeruva aasta õpetaja valimise eest stiilis „anname sellele, kellele veel pole antud“? Kes kaitseks õpetajat kogu selle trilli-tralli ja maakonna „vingeima” tiitli ning võileivatordi eest? Sest tegelikult on ju kõik õpetajad aasta õpetajad, kes teevad oma tööd päev-päevalt nii hästi, kui nad vähegi oskavad.
Kas kommentaaride puudumine juhtkirja alt näitab, et õpetajaskonna vananemisega on kõik korras? Kahjuks tohib sisulise arutelu asemel vist vaid palka juurde nõuda. Aga kas omaaegses PEDA-s õppinud valisid õpetajakutse palga järgi? Ei, miinimumpalk oli ette teada. Mis siis vahepeal muutunud on? Üks põhjus on vast tõesti palgasoov. Õpetajannad tahavad tänapäeval ka kõigi mugavustega korterit, soojamaareise, autot, häid riideid ja kohvikuskäike (nõukaajal lepiti ahikütte, raamatute, ühistranspordi, iseõmblemise ja koduse toiduga). Teine taustamuutus on õpilaste õiguste-kohustuste erinemine varasemast. Võime naeruvääristada “Kevade” köstrit aga põhimõtteliselt töötas ta sümbioosis õpetaja Lauriga. Tänapäeval on ‘köstrite’ sõnad ja töövõtted tabu, samas kui põhikooliealiste laste sõnad/teod võivad… Loe rohkem »
See parimatest parima valimine on igal alal tõesti päris jabur! See on rohkem kui lapsele kommi andmise moodi! Mulle isiklikult meeldiks väga kvalifikatsiooni astmete süsteem, kus on kirjas kindlad kriteeriumid ja vastavalt ametijärgule lisandub ka palgatõus, puhkuse lisapäev jne!
Aga mulle meeldiks väga, kui ka valitaks Aasta Kass!….ja migrant jne.