Jürgen Rakaselg: Viigi kooli küsimusest võiks saada Läänemaa võimalus

Lääne Elu

info@le.ee

Haridus- ja teadusministeeriumi kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg
Haridus- ja teadusministeeriumi kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg

Lääne Elu avaldas 20. septembril Mikk Lõhmuse arvamusloo, milles autor võtab ette Läänemaa hariduskorralduse tavapäraselt erinevalt.

Kindlasti võib nõustuda seisukohaga, et Läänemaa omavalitsused on piisavalt võimekad erivajadusega õppijate õppe korraldamiseks. Samuti tuleb tunnustada autorit väga olulise teema tõstatamise eest. Ometi on tema arutelus argumente ja motiive, millega on äärmiselt keeruline ka osaliselt nõustuda.

Mikk Lõhmus defineerib oma arvamusloos alustuseks kaasava hariduse mõiste – igale lapsele püütakse pakkuda tema võimetele ja vajadustele vastavat haridust kodukoha koolis. Siia lisab ta, et kaasav haridus on toonud kaasa palju probleeme nagu näiteks õpetajate suure töökoormuse, vähese tähelepanu andekatele lastele, tugispetsialistide puuduse.

Esmalt – neis riikides, kus kaasava hariduse algust võib lugeda 1970ndate lõppu, pole vaidlust selle üle, kas kaasaval haridusel peaks olema hariduses kohta. Kaasav haridus ei ole midagi enamat ega vähemat kui iga lapse (nii andeka kui ka vähem andeka) õigus, inimõigus. See ei tähenda loomulikult seda, et kaasava hariduse ehk väga erinevate vajadustega õpilaste õpetamine kodulähedases koolis (vähemasti põhihariduse ulatuses) oleks mistahes riigis probleemitu või pingevaba. Diskussioone, kuidas seda on kõige mõistlikum kõigi laste, nende vanemate ja õpetajate seisukohalt ja lõpuks ka majanduslikult teha, jagub tuhandetesse teaduslikesse kirjutistesse ja poliitaruteludesse.

Eesti kaasava hariduse ajalugu on hulga õhem. Nõukogude haridusmudel lähtus riigi üldistest väärtustest ja põhimõtetest ning dikteeris inimese väärtuse selles. Pedagoogika keskendus suuresti keskmisele õpilasele, ühetaolisele inimesele. Tõsi, alates 1970ndate lõpust räägiti pisut juba ka andekatest. Võimete kontiinumi teine ots pidi aga kuuluma suurde hulka erikoolidesse. Nõukogude haridusmudeli ajajärku, 1960ndatesse, maandub ka Eesti eripedagoogilise teadmise algus Tartu ülikoolis. Eesti õpilasi ongi erikoolides õppinud suhtarvuna kõige enam 1980ndatel. Praegu on erikoolides õppivate õpilaste suhtarv sama suur kui meie iseseisvumisaastatel. Jutud erikoolide kadumisest on tõtt-öelda tugevasti liialdatud.

Paljude riikide kaasava hariduse ajaloost leiab etapi, mida kutsutakse ka integratsiooniks. Inimõigustest kantud ideede najal tehti tooreid ja läbimõtlemata õpilaste paigutusi, hindamata seda, kas õpilane või õpetaja on selleks valmis, mõtlemata läbi, kuidas tagada olukord, kus kõik õpilased saavad õppida ja kõik õpetajad õpetada. Ei pea olema meisterdetektiiv, et mõista sellise tegevuse tulemust. Eestis oleme vist võtnud ennast neis arengutes järele ja kahjuks näeb siin-seal olukordi, kus kaasamise sildi all ei tehta midagi enamat kui eelpool kirjeldatu. Ja paljuks ei peeta selle taustal süüdistada kaasavat haridust, mis on iga õpilase inimõigus.

Täiesti tuleb nõustuda tõdemusega, et õpetajate töökoormus (ja ka -tihedus) on ajas hiilivalt kasvanud. Pikemal ajajoonel vaadates on selge, et juba ühiskondlikud muutused, kus lapsed tulevad kooli enam mitte ühetaoliseks modelleeritud peremudelitest ja kasvatusraamistikust, toob klassi peadpööritava valiku maailmavaateid, väärtusi, harjumusi ja kultuure selle kõige laiemas tähenduses.

Eesti on oma kultuurikihilt veel üpris õhuke ja aeg-ajalt võib ikka meedias kohata mõnda sotsiaaldarvinistlikku käsitlust, mille järgi on mõnede tunnustega inimesed teiste tunnustega inimestest olulisemad ning kui keskenduda iga inimese õigustele, kannatab see enam väärtuslik. Andekate õpilaste toetamata jätmist seatakse nii ka justkui süüks neile, kes vähema andekuse tõttu keskmisest suuremat abi vajavad. Või kui mitte süüks, siis piinlikkustundeta argumendiks, miks võiks edaspidi olla kaasav haridus selektiivne – kodulähedases koolis võiks olla õigus õppida andekal õpilasel, aga mitte päris kõigil teistel õpilastel. Kaasav haridus ei tähenda kesisemate võimetega õpilaste õigusi, see on iga õpilase õigus saada oma võimetele ja vajadustele vastavat haridust.

Tugispetsialistide vajaduse pidev kasv on laialdaselt teada. Vähem on kõneldud sellest, et õpetajahariduses, aga ka õpetaja igapäevases töös peab tekkima senisest enam ruumi nendeks oskusteks ja teadmisteks ning rakendamiseks, mis aitavad eriilmelist õppijat. Ja ma ei unustanud siin ei andekaid ega ka teisi, kelle õppimine erineb keskmisest. Kaasavale haridusele tugispetsialistide puuduse süüks panemine on lennukas ja meelevaldne seos. Tugispetsialiste ei saa kunagi olema sellises mahus, et ainult nemad jõuks iga eriliselt õppijani. Ka erikoolides pole neid sellisel hulgal. Tuleb tunnistada, et tugispetsialiste töötab erikoolides tavapäraste koolidega võrreldes samas mahus, ka erikoolides ei seisa klasside ees kõrgelt kvalifitseeritud eripedagoogid – enamasti ikka erilise õpilase peale lahkemalt vaatavad usinad enesetäiendajad. Tugispetsialist ei suuda kunagi katta igapäevases klassis puudu olevat oskust või teadmist. Puuduva oskuse ja teadmise saab katta ikka vaid ühel ammu äraproovitud viisil – õppides. Mitte aga nappivat teadmist kellegi teise töölauale veeretades.

Erineval viisil õppijate õpetamise kogemus on tõesti erikoolides aastakümnete jooksul akumuleerunud ning seda on keeruline üle hinnata. Tõsi, andekaid pole veel haridusökonoomilistel, regionaalpoliitilistel või „metoodilistel“ põhjustel erikoolidesse koondatud. Kui see on Läänemaa soov, siis oleksin selle plaaniga väga ettevaatlik. Mistahes „koondamine“ hõlmab paratamatult hinnanguid, kes jääb joone alla või just üles. Ja kui äärmustes võib olla see lihtne, siis enamiku õpilaste puhul on sisuliselt võimatu. Enamgi veel – „koondamine“ eeldab kas vanema põhiseadusliku õiguse teha ise haridusvalikuid piiramist või vanema veenmist, et koolipidaja on tema lapse suhtes targem otsuseid tegema. Kui ka üksikutel juhtudel peab riik/omavalitsus vanemluse lapse õiguste kaitseks üle võtma, siis mingi tunnuse alusel kellegi „koondamiseks“ peaks seda tegema mahtudes, kus üksikisiku õigused ja vabadused peavad jääma juba ohtlikus mahus alla rahva poolt valitute või nende seatute arvamistele.

Kompetentsikeskus on paljukasutatud väljend, mis annab enamasti tunnustust seal pakutavale. Kahjuks kohtab kaasava hariduse valdkonnas kompetentsikeskuse mõistet ka eufemismina erikoolile. Kass jääb kassiks ka siis, kui paneme talle nimeks koer. Viigi kooli kogunenud ja seal säilitatav oskusteave peab saama väärika rakenduse. Sellest kogemusest võiks tõusta kasu igale Läänemaa õpilasele. Jah, just sellises mahus ja ajaks, nagu tema seda vajab. Kas erikoolina – võimalik, et teatud harvadel juhtudel. Kuid küsimus pole selles, et kedagi „koondada“, vaid selles, kuidas iga laps ja tema vanem tajuks, et nad on oodatud oma kodukohakoolis, neile pakutakse vajalikku just seal, ning kui tarvis ja endal pole, tuuakse see kodukooli kohale.

Eesti on rikkuselt (SKP mõttes) maailma riikide hulgas julges esimeses neljakümnes ehk rikkamate neljandikus. Hariduses kasutatava ressursi kogumaht ühe elaniku kohta pole kaugeltki väike. Kas me aga seda ressurssi arukalt kasutame? Mitte alati. Kui koolipidaja hakkab kõnelema sellest, et igas koolis ei peaks kõiki õpilasi toetama, siis kannatab tõesti haridus ja eeskätt laps või noor. Eriti ohtlik kombinatsioon tekib aga siis, kui arukama hariduselu korralduse ja ressursikasutuse aruteludesse imbuvad sotsiaaldarvinistlikud ideed, erinevate tunnustega inimeste või koguni õpilaste ja õpetajate vajaduste vastandamine.

3 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Imeline Eesti
2 kuud tagasi

Kaasav haridus Eestis on reaalses elus erivajadustega laste toomine tavakooli ja muud ei midagi. Läbikukkumise kõrgem tase lihtsalt.

uskmatu Toomas
2 kuud tagasi

Kokkuhoiu mõttes paneme kõik ühte kooli – eestlased,venelased,ukrainlased,puudega jne.lapsed ja vaatame mis välja tuleb?
Milleks meile veel igasugused erikoolid,kui igal pool promotakse,et erinevus rikastab ?

hmm
2 kuud tagasi

mina aga pooldan seda darvinismi. ei saa allapoole keskmise vennikeste tõttu siiski võimekad kannatada. nõuda päris raske ükskõik mis liiki puudega laste õpetamist kohalikus tavakoolis on katastroof, millega saab kaela üldise kvaliteedi languse ja paar streiki ka. nagu õpetajatel juba keeruline poleks. oled sündinud “teistsugusena” on see ikkagi eelkõige sinu probleem ja võiks küll eestis olla kool kuhu üleriigiliselt sellised lapsed saata saaks. hariduse eest võiks neil osaliselt maksta ka vanemad. neil lastel on kohustus oma toetused ja asjad välja teenida hiljem, ehk see motiveerib