Hillar Padu: kriis kui jätkusuutlikkuse diagnoos

Lennukas rahvatarkus ütleb: inimene on looduse hallitus. Kriis aga iga tõve lõppfaas – haigus puhkeb ära või viib hauda. Luuleliselt: kriisid on looduse hallitustõrje, ühiskond puhastub või mandub. Tuttav möödarääkimine: me elame aastaid rahus, aga valmistume sõjaks, et rahu kaitsta. Ökokriisiga samuti – hädaldame ja reostame puhastumise nimel edasi.

Kriisid näitavad tegelikkust. Tegelik žanr, milles jutlustame Euroopa lähiajalugu, on apokalüpsis. Katastroof, millele järgneb puhastumine ning „uus taevas ja uus maa”. Kahe maailmasõja õudustest tulid eurooplased välja veendumusega, et midagi sellist ei või enam korduda. Ajalugu soosis sotsiaaldemokraate, kerkis pahempoolsete tähtsus. Isegi konservatiivid ja kristlikud demokraadid jagasid arusaama, et uue Euroopa ehitamine vajab tugevat riiki, koostööd ja kodanike kaitsmist – poliitikute riigimehelikkust.

Uute sõdade vältimiseks loodi Söe- ja Teraseliit, mille eesmärgiks oli vältida kahe suure kõutsi, Saksamaa ja Prantsusmaa uut sõda. Sellest projektist sündiski Euroopa Liit. Rahvusteülene Euroopa Liit ning universaalne inimõiguste režiim pidid natsionalismi asendama liberaalsete indiviidikesksete väärtustega. Nüüd on tõusuteel parempoolsete populaarsus, isegi populism, sest riik bürokratiseerub.

Aga mida näitab Putini sõda? Filosofeerigem, palju suudame, aga Ukraina sõda on sõda Euroopas, sest ka Venemaa on suur, taltsutamata kõuts. Sõda on kriisi lõpp. Rahu ei kaitsta sõnadega. Ukraina sõda tõi selginemise: pole olemas universaalset armastust ega õiglust, unistus taevasest rahuriigist on utoopia. Armastus saab olla konkreetne – pere, kogukond, kodumaa. Kui tahame aga „armu” turvata, peab olema mitte marurahvuslane, vaid rahvuslikult riigimees, nägema Euroopat tervikuna.

Konservatiividel on õigus: tuleb otsustada, kas Euroopa ühtsus on rahuprojekt või võimuprojekt. Rahuprojekt: kaotada natsionalism, piirata suveräänsust, et astuda samm maailmarahu poole. Võimuprojekt: tõsta riikide kaitsetahet ja koosvõimekust, et kaitsta nii enda kui ühiseid huve. Tuleb valida: kas riiklik julgeolek või truudus „kõrgeimatele” väärtustele. Pahem-parempoolsuse vastandus pole riigireeturite duell, nagu populistidele meeldib ärbelda, vaid inimhinge dualism.

Kriis tegi selgeks, et õigusreeglid ei suuda kaitsta ega ette näha kõikmõeldavaid olukordi, mida elu toob. See ongi kriis, kui juhtub, mis enne oli uskumatu – Vene diktaator alustab sõda Euroopas, tahab sugulasrahvast „vene-idee” nimel hävitada. Kriisid nõuavad teistsugust teovõimet: mitte debatte normide kohaldamiseks, vaid otsuseid koheseks koostööks. Kriisid on poliitika uutmiseks sama tähenduslikud diagnoosid kui majanduselus, kus nad toimivad innovaatiliselt, sunnivad moraalselt vananenud tehnika ja tehnoloogia massväljavahetamist.

Kui eurooplane hallitab, peab looma euroopalikuma poliitika. Aeg on rääkida eurooplasele Euroopast tõtt: et hallitus häviks, ei tohi seda konserveerida. Eesti peaministri kõned NATO  peaassambleel ja USA-s pälvisid tähelepanu, sest ta rääkis tõtt – NATO oligi Baltikumis vaid vihma vari, õnneks raketivihma ei sadanud. (Uskumatu, ligi pooled eurooplased on jätkuvalt seda meelt, et Putin polegi Ukraina sõja ainusüüdlane.) Euroopa koostöö vajab uut poliitikat, õigemini Euroopa Liit vajab riigimehelikumaid poliitikuid.

Nii Toompeal kui ka Brüsselis tuleks rahvusriigi huvide parimat kaitset näha parketikõlbulikult era(k)kondlikke huve mitte varjates, vaid toimivas riikidevahelises koostöös (ka rahva valgustamisel), kindlasti mitte suletuses ning mammonakoti teiste eest lukustamises ja Vene-äriga salatsemises.