Kuu aega väikeses Nõva koolis käinud 13aastane David põgenes märtsis koos ema ja tädiga Kiievist ning on üks sajast Ukraina lapsest, kes jätkab haridusteed Läänemaal.
Poola kaudu pagenud ja märtsi keskel Roostale jõudnud David armastab malet, jalgpalli ja kitarrimängu. Kooli emadepäeva kontserdil mängis ta hiiu kannelt. David oskab eesti keeles tervitada ja end tutvustada, teab tervet hulka eestikeelsed sõnu – piim, leht, kuu, maa, pea, silm, jalg, käsi, üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, üksteist – ja peab eesti keelt lihtsaks. David ütleb, et see on tükk maad kergem kui inglise keel, sest eesti keelt loetakse nii, nagu kirjutatakse. Saksa ja inglise keelt õppinud Davidil pole probleemi – ladina tähestik on selge ja lugemine läheb ludinal, kuigi aru veel kõigest ei saa.
David on üks sajast sõja jalust pääsenud lapsest, kes jätkab haridusteed Läänemaal, ja üks üle neljast tuhandest Eestis. 24. mail on David koos koolikaaslastega esmaabiõppusel, mannekeeni kohal kumaras elustamas. „Liiga kiiresti,” ütleb instruktor ja vaatab abitult õpetaja poole. Õpetaja tõlgib. David noogutab. Koos Davidiga käivad Nõva koolis veel kaks Ukraina poissi – kuueaastane Illia ja kaheksa-aastane Platon, kellele David on natuke nagu isa eest – hoiab noorematel silma peal ja kutsub korrale.
Platon on Kiievist, Illia Krementšukist. 24. mai on esimene tõeliselt soe ja helge kevadpäev. Nõval vast rajatud kooliaias ootavad peenrad seemneid. „Me pole veel otsustanud, mida me külvata,” ütleb David. Pärast kooli toksiks ta jalgpalli nagu poisid ikka, aga pall kadus ära. Ei olnud suurem asi, aga ikkagi pall. Eesti keele tunnis vaatab Illia sõnakaarti, poisi nägu lööb särama, ta ütleb „oo, minu lemmik” ja joonistab nutitahvlile jäätise. David ja Platon jälgivad huviga. Siis korratakse sõna vene ja eesti keeles.
Sõnakaardid on rahuaja kaardid. Järgmine sõna on ilutulestikurakett. Krementšuki poiss Illia joonistab.
Mai alguses purustasid Vene raketid Illia kodulinnas asuva Krementšuki naftatöötlemistehase, Ukraina suurima, mis varustas tervet riiki. Kütuse hind on tõusnud meeletutesse kõrgustesse, ja ikka teda ei ole. Paari päeva eest käis David koos emaga imepisikeses Nõva postipunktis, mille Omniva tahab kinni panna. Mais 2022 on see veel lahti ja sealt läks Ukrainasse Davidi sinna jäänud kodustele teele sool – tuleb välja, et maailma soolaaida Ukraina on sõda nelja kuuga muutnud soolata maaks, kus pole seda valget kulda leida nagu kütustki või on see ainult dollarite eest ja hingehinnaga, tükk maad kallim kui suhkur.
Aga sõda pole vaid raketid ja defitsiit, surm ja häving. Sõda on ka lõhki kistud perekonnad. David räägib, et koos soolaga saatis ta lelusid kõige pisemale õele. Kellega õeke seal on?! „Oma emaga,” ütleb David.
Ukraina lapsed kutsuvad õdedeks-vendadeks ka tädide-onude lapsi. David räägib, kuidas nad põgenesid Poola kaudu neli ööpäeva: tema, noorem õde ja ema, kaks vanemat õde oma emaga, vanaema ja… Kokku üheksa inimest. Üks suur pere. Kõige pisem õeke oma emaga jäi Ukrainasse. Kaks venda ja isa ka.
Kui küsida Kiievi kohta, kus 24. veebruari varahommikul ärgati sõjas, ütleb David tõsiselt, et kurb. Aga et ema ütleb, et ei tohi muretseda, tuleb jõudu säästa. Emal on õigus. David räägib isast, kes on kodumaal, õhutõrjes. Muidu kindlameelse ja rahuliku poisi hääl katkeb. Sõnad saavad otsa. David toetab küünarnukid põlvedele, laseb pea alla ja võtab näo käte vahele. Avatud uksega kooliklassis on vaikne.
Siis täitub koridor sibavate põnnidega – söömast tulnud lasteaialapsed voorivad klassiuksest mööda oma rühmatuppa tagasi. Nõva lasteaia 13 lapsest neli on ukrainlased – Illia noorem õde, Davidi noorem õde, tõsised, julged pisikesed tüdrukud, istuvad reas nagu linnupojad, igaühel saiatükk käes. Just sai on see, mis neile kõige rohkem maitseb. Aga must leib? Äsja kuueseks saanud Nastia, Illia õde, krimpsutab nina nagu iga täie aruga laps, kellele midagi tundmatut ja seega kahtlast pakutakse. Maailma viljaait Ukraina on valge leiva maa. Sügisel läheb Nastia kooli. Ukrainas minnaksegi kooli kuueselt – vend Illia juba käis.
Mitme miljoni linnast Kiievist pärit Davidi jaoks on pisike Nõva nagu imedemaa: meri, jalgrattad seisavad koolimaja ees puhta lukustamata ja keegi ei pane neid pihta, klassis on nutitahvel, õpetajal on iga lapse jaoks aega, ja mis peaasi – õppimine ei tüüta ära. Tööõpetuse tunnis ei jõudnud David ära imestada, et ta tohibki võtta päris sae ja sellega päriselt saagida. Ainuüksi Kiievis on üle poole rohkem elanikke kui terves Eestis. Davidi koolis ei ole aeda, tahvlid on tavalised ja õppis seal kaks tuhat last, igas klassis üle kolmekümne. Nõval on terves koolis viis last ja mängutuba. Kiievi koolides mängutube pole.
„Hea kool,” ütleb David Nõva kohta. „Head õpetajad. Väga head.” Eriti muusikaõpetaja.
Nõva kooli direktor Kädly Künnap ütleb, et Nõva lapsed on mängutoa justkui uuesti avastanud. Varem nad käisid seal vähem. Ukraina lapsi aga pole vahetunnis vaja kaugelt otsida – nad on raudkindlalt mängutoas. Seal saab lauajalgpalli mängida. David pöörab käepidemeid. Siis sikutab poiss riiulist välja malelaua. Tuleb välja, et David ja Platon on kõvad maletajad – isad on õpetanud. Kui Künnap nägi esimest korda poisse malet mängimas, ei uskunud ta oma silmi, istus ja jälgis, kas need kaks ikka tõesti malet mängivad või nihutavad niisama nuppe. Mängisid. Eesti laste seas pole see just tavaline ajaviide.
Aga mängutuba on muidki imesid täis – David kergitab klaverikaant, vajutab klahve – vat niisugune heli tuleb siit, naasugune sealt. Mängutoas tohib. Muusikaklassis õpetaja ei luba, aga seal on kitarr. Davidit ei eksita muusikaklassi ukse peal olev silt, mis ütleb, et saksa keel. Muusika on Davidi lemmiktund. David võtab akorde. Kitarri õppida on olnud Davidi ammune unistus, Kiievis tal oma kitarri ei olnud, aga Nõval on. Poiss ei tea, mis või kes on Shanon või Shanoni kitarrist, aga Shanoni kitarristi kingitud pill on aus.
Künnap ütleb, et ukrainlaste tulek on Nõva lapsed kuidagi elavamaks muutnud, löönud „süsteemi” heas mõttes sassi. „Kaheksa last koolis on ikka toredam kui viis,” ütleb Künnap. Ukrainlaste koolipäevad on sama pikad kui teistel – joonistamise, muusika-, tööõpetuse ja kehalise kasvatuse tunnid on koos, eesti keel Ukraina poistele eraldi. Mis sügisel saab? Peavad ju poisid ka teisi aineid õppima. Aprillis tehti sellega katset, pandi Illia, Platon ja David kõikides ainetes teistega kokku, aga sellest ei tulnud midagi välja. Pauhti eesti keele sisse pistetud lapsed ei saanud hakkama. „Sügisel tuleb mõtelda,” ütleb Künnap.
„Me ei tea, kas see õnnestub, lootma peab, aga augusti lõpus tahaks koju tagasi sõita,” ütleb 43aastane Marina, Davidi tädi. Augustis just laste pärast – et nad saaksid Kiievis kooli minna. Nende kodud on alles. Kevad 2022 on Kiievis rahulik. „Meil on datša, aiamaa, me pole läbi-lõhki linnainimesed,” ütleb Marina.
Mais 2022 töötab Marina Nõva kohvikus nagu Illia ja Nastia ema ning Davidi ema. 24. mail on koos Marinaga köögis 63aastane Raisa, kellega Marina tutvus maailma lõpus Nõval, kuhu sõda mõlemad Kiievist pillutas. „Iga siin kohatud ukrainlane on nagu sugulane,” naerab Marina. Kuu aega elasid naised Roostal, siis leidsid Nõval töö ja korteri. „Ma ei ole eluski nii häid inimesi näinud nagu Eestis,” ütleb Marina ja lisab: „Tõsiselt. Ma ei liialda.” Raisa räägib, kuidas võõrad inimesed on tänaval või poes talle või tema tuttavatele ligi astunud, küsinud, kuidas nad saavad aidata. „Üks vanem proua pakkus, et annab iga kuu natuke oma pensionist,” ütleb Marina. „Muidugi me ei võta. Meil on siin kõik olemas.”
Fotod: Urmas Lauri
Ah et Nõva ongi maaila lõpp