Reedel Haapsalus peetud Heino Noore mälestuskonverentsil tõi psühholoog Tõnu Lehtsaar oma kõnes esile ühe Noore uurimisteemadest, mis on taas aktuaalseks muutumas – toimetuleku repressioonitraumadega.
Traumakogemustega toimetulek on muutunud eriti aktuaalseks, arvestades, et Eestisse jõuab Ukrainast sõjapõgenikke, kellel võib selja taga olla väga laastavaid sündmusi.
Noore elus otseselt ja Lehtsaare vanemate mälestustes oli üks ühine lehekülg – nõukogudeaegne repressioon. Nagu Noor, oli ka Lehtsaar isa vangis ja asumisel.
Kui Lehtsaar töötas juba usuteaduskonnas õppejõuna, küpses meestel mõte viia läbi represseeritute uuring. Selle kokku võtnud artikkel ilmus 2006. aastal ajakirjas „Ida-Euroopa religioossed maastikud“.
„Koostasime mahuka ankeedi inimestele, kes olid sunnitud kodust lahkuma, olles kas siis pagendatud, vangistatud või mis iganes muul viisil kodunt sunnitud lahkuma,“ rääkis Lehtsaar. Nad saatsid laiali 93 ankeeti. „Neist saime tagasi 64. Mõni ei vastanudki ja mõned inimesed ütlesid, et nad ei taha sellest rääkida,“ tõdes Lehtsaar.
Arutame toimetulekut repressioonitraumadega. Võibolla peaksime hoopis arutama miks niisugune suur riik kelle ca poolel territooriumil sõda ei ole peab oma kodanikud mööda maailma laiali pillutama ? Kas neid teist moodi abistada pole võimalik?