Urmas Kruuse: toidujulgeolek on meie kõigi asi

Venemaa sissetung Ukrainasse on pannud suure surve alla ülemaailmse toidutootmise ja selleks vajalike toorainete turu.

Toidu varustuskindlus ja tarneahelate toimimine on praeguses olukorras osa meie julgeolekust. Samas pole toidujulgeolek ainult siinsete põllumeeste või riigijuhtide teha, vaid siin saab kaasa aidata ka kohalik tarbija.

Eesti on ajalooliselt olnud ja on ka edaspidi väga tugev põllumajandusmaa ning meie põllumeeste ja toidutootjate hea töö tulemusel ulatub Eesti isevarustatus olulisimates lõikudes tublisti üle siseriikliku vajaduse. Jagub ka ekspordiks ja Eesti majanduse edendamiseks. Meie piimatoodang (ligemale 160 protsenti), teraviljatoodang (230 protsenti) ja kalatoodang (400 protsenti) ületavad siseriikliku tarbimise, teiste olulisemate toidugruppide lõikes nagu sea- ja veiseliha katavad siinsed tootjad eestimaalase toidulaua vajaduse ära suures ulatuses.

Toidujulgeoleku küsimuses tegutses riik juba enne Ukraina sõda ja menetluses on valmisoleku seadus, kus kõrvuti elektri- ja gaasivarustusega, side- ning pangateenustega muutub ka toidu varustuskindluse tagamine üheks elutähtsaks teenuseks ning olulisemad toidu tarneahela osalised seeläbi elutähtsa teenuste osutajateks. See tähendab, et toidujulgeolek saab üheks laiapindse riigikaitse vundamendi kiviks ja nii ettevõtjad kui ka riik peavad senisest enam ka selle sektori toimevõimekusega tegelema.

Toidu varustuskindluse muutumise kõrval elutähtsaks teenuseks on oluline ka riiklike varude suurendamine ja seda on riik tegemas palju laiemas ringis kui vaid toiduvarude kontekstis. Juba eelmisel suvel alustas tööd Eesti varude keskus, mis haldab hädaolukorraks vajalike elutähtsate kaupade varumist ja hoiustamist ning hoolitseb nende kasutuselevõtmise korraldamise eest.

Eestis ei ole ette näha toiduainete puudust. Kui te ei leia kaupluses harjumuspäraseks saanud tuttavat toodet, on poepidajad selle asendanud või peagi asendamas samaväärsega. Ilmselt on mõnevõrra tõusmas toidukaupade hinnad, kuid kui palju, seda ei oska keegi öelda. Sisendhinnad ja energiakandjate hinnad on küll põllumeestele ja toidutootjatele kasvanud, kuid on selge, et praegu on tegu ajutise turušokiga. Võtab natuke aega, kuni uued tarneahelad saavad sisse töötatud ja pehmendavad majandusmeetmed mõju avaldavad.

Tangu ja tikke pole kindlasti mõtet hakata ülemäärases koguses kokku ostma, kuid mõistlik nädalane toiduvaru võiks talupojatarkusest lähtudes Eestimaa kodudes olemas olla. Naiskodukaitse on loonud kasuliku rakenduse „Ole valmis!”, kus on loetletud kodus vajaminevad varud seitsmeks päevaks. See teema on leidnud kajastamist juba enne sõda Ukrainas ja praeguses olukorras tasub uuesti mõelda, millised on ühe pere toitumisvajadused, kui näiteks vool on mitu päeva ära. Seda juhtub mõnikord ka tugevamate tuulte ja tormide ajal.

Euroopa Liidu tasandil on samuti kaalumisel eri abimeetmed toidutootjate olukorra leevendamiseks. Hiljuti tuli Euroopa Komisjon välja abipaketiga, mis aitab toime tulla kiire hinnatõusu mõjudega. Abipaketi suurus Eestile on 2,5 miljonit, millele riik saab lisada kaks korda nii palju. See võimaldab liikmesriikidel toetada kõige enam mõjutatud sektoreid. Neid toetusvõimalusi lisandub veel.

Eesti toidujulgeoleku tagamisel on tähtis osa ka tarbijal. Näiteks teadlik tarbija eelistab eestimaist kvaliteetset sealiha ja toetab seeläbi tootmissektorit, mis sigade Aafrika katku leviku ja koroonakriisi tõttu on pihta saanud. Eestimaist tootmist toetades saame tugevdada ka neid sektoreid, kus meie isevarustatuse määr ei ole veel päris sada protsenti. Kui riigikaitsesse saab igaüks panustada, astudes vabatahtlikuna näiteks kaitseliitu, siis „toidukaitseliidu“ toetamiseks tuleb poes astuda vaid õige leti ette.

Oma toidujulgeoleku eest saame vastutada mitut moodi. Kui on maad või ka linnatingimustes võimalus kuhugi peenar rajada, saab seal kasvatada isikliku köögiviljavaru. Toit poest otsa ei saa, aga veel kindlamana saavad tunda need, kes on ka ise käed külge pannud, kasvatanud, korjanud ja hoidistanud. Toidujulgeolekule mõeldes ei pea me mõtlema ainult sõjale, vaid kestmisele ja keskkonnale ka tulevikus. Mitte ainult saabuvale suvele või järgmisele talvele, vaid sellele, kuidas meile järgnevad põlvkonnad toidetud saaks.