Kui lõppes külm sõda, hakati Euroopale otsima ühist ajaloolist narratiivi. Sellist, mis ühendaks sõdadest puretud kontinendi.
Positiivne oli selles püüdluses kindlasti asjaolu, et 20. sajandi ja ka varasemasse ajalukku kirjutati rohkem sisse Ida-Euroopat. Lääne autorid hakkasid mõistma, et näiteks teises maailmasõjas toimus teisigi tähtsaid sündmusi peale Normandia dessandi ja tegelikult otsustati selle sõja saatus – vähemalt Euroopas – Ida-Euroopas. Üheks selliseks näiteks ajalugu terviklikumalt kirjutada on Eestiski käinud briti ajaloolase Norman Daviese „Euroopa ajalugu“, kus ka Eestit tublisti sees.
Teine mõttesuund oli ühendada Euroopa läbi kannatuste. Selleks pidi saama holokaust ja Natsi-Saksamaa kui kurjuse kehastus. Oli ju Lääne-Euroopa poliitiline ja majanduslik integratsioon leidnud aset just eeldusel, et tuleb vältida nii holokausti kui ka selle teostaja uuestisündi.
