Kätlin Rohilaid-Aljaste: kurjusega võideldes ei tohi ise kurjaks muutuda

Varsti möödub kaks aastat Covid-19 pandeemia algusest. Selle aja jooksul oleme muutunud meie ja on muutunud maailm.

Inimesed on vaielnud ja üksteist sildistanud – igaüks arvab, et just tema tõde on päris tõde. Käitumine ja mitmesugused väljaütlemised, eriti just sotsiaalmeedias, on olnud äärmiselt ebaviisakad. Kui meie lapsed samamoodi teeksid, siis noomiksime neid, piiraksime arvutite kasutamist ja mõistaksime nende käitumise hukka. Kuid miks emad, isad, vanaemad, vanaisad, õpetajad, poliitikud, avalikud eeskujud võivad sedasi käituda? Kuidas saame eeldada, et lapsed ja noored tegutsevad teistmoodi, kui käitume ja suhtleme meie?

Mul on mure. Näen, kuidas inimestes kasvab kurjus ja sallimatus, liiga kergelt sildistatakse, solvatakse ja alandatakse teisi, tehakse otsuseid, mille puhul ei nähta suurt pilti. Mul on mure, kuna näen, kuidas kurjusega võideldes muututakse ka ise kurjaks.

Hing on raske, sõja pärast. Isiklikult tunnen sõja valu juba Aserbaidžaani tungimisest Mägi-Karabahhi. Eesti uudistes neist jubedatest tegudest ei räägitud, kuid see ei tee inimeste kannatusi olematuks. Nutsin, kui Iraagis algas sõda ja need kohutavad laastamised hävitasid nii iidseid linnu kui ka inimelusid. Ukraina pärast on hing haige olnud aastast 2014 – kaheksa aastat piinu ja muret Ida-Ukrainas. Selle aasta 24. veebruaril läks valu nii suureks, et ma ei suutnud kolm päeva sellega toime tulla. Kuid see ei tähenda, et otsin siit Eestist inimesi, keda sildistada, sõimata, alandada ja solvata.

Keel ja rahvus ei ole kuritegu ega defineeri kedagi, ent ähvardamine, kius, üksteise mahategemine ja alandamine – ükskõik, kas riigi sees omavahel, kui kaasmaalasi putinlasteks nimetame, või suunates seda vaenu vene keelt rääkivate inimeste vastu – on valimatu vihkamine.

Praegu toimuv on ääretult kurb. Venekeelsed raamatud korjatakse müügilt ära – sellega seoses tuli silme ette paralleel piiblite põletamisega nõukogude võimu poolt. Kas meie, eestlased, tahame päriselt ka olla samasugused? Oleme jõudnud olukorda, kus vene keele õpetajad kardavad oma töö pärast. Kas mitte iga keel pole inimesele suhtlemisel rikkuseks ja vahendiks?

Suured jaeketid viskavad populistlikult oma sortimendist välja tooteid, mille on maale toonud eestlastest omanikega Eesti väikeettevõtted. Nende otsuste taga on terved leibkonnad, kes jäävad tööta. Jah, olen nõus, et jaeketis saab teha poliitilisi otsuseid, ent seda mitte teiste inimeste rahakoti arvel, kuna suur osa neid kaupu on ettevõtjad välja ostnud.

Mõistlik ja tark oleks olemasolevad laovarud lõpuni müüa ja seejärel lasta neil ettevõtetel ümber kvalifitseeruda. Kas see on Venemaa karistamine, kui mõni meie väikeettevõte läheb pankrotti ja mitu Eesti peret jääb leivata? See on populism ja populismi asemel peaks tegelema päris väärtustega. Teisisõnu – kui see kõik pole tagakiusamine, siis ma ei tea, mis see on.

Meil on praegu rahu, kuid mind hämmastab inimeste käitumine – selle pinnalt tekib tahes-tahtmata küsimus, mis saab siis, kui oleme päriselt suures kriisis. Inimlikkus ja südamlikkus ei ole limiteeritud ega hinnasildiga – need ei saa otsa ja neid ei saa osta, kui inimesel on eneseväärikus ja väärtushinnangud paigas.

Mis oleks, kui tegeleksime inimeste sildistamise, solvamise ja alandamise asemel enesearenguga ja aitaksime omalt poolt kaasa maailma paremaks muutumisele?

Kõik, mida ütleme ja kirjutame, mõjutab maailma. Meie lapsed ja noored õpivad meie pealt. Nad on ühiskonna aus kõverpeegel, kuna jälgivad ja jäljendavad meie väljaütlemisi, otsuseid ja tegusid.

Mul on veel üks suur mure, nimelt mure meie laste ja noorte mitte ainult tuleviku, vaid ka oleviku pärast. 2020. aastal tegid laste enesetapud musta rekordi: endalt võttis elu kümme alla 17aastast last. Tallinna lastehaigla hakkas 2021. aastal arvestust pidama ka selle üle, palju jõuab nendeni kuus suitsiidikatse teinud lapsi. Kui varem oli neid aastas umbes 30, siis eelmisel aastal jõudis enesetapukatse tõttu lastehaiglasse kuni 20 last kuus. Ainuüksi eelmise aasta jaanuari ja veebruariga oli see arv kokku 30 ehk kahe kuuga sama palju kui varem terve aasta peale kokku. Tasub meeles pidada, et räägime ainult Tallinna lastehaiglast ehk et keegi ei tea, millised on need arvud kogu Eesti peale kokku.

Selline reaalsus peaks olema meie kõigi mure, kuna isegi üheainsa lapse enesetapp on lubamatu! Peame õppima ennetama ning suur osa ennetamisest saab toimuda ainult ühiskonna muutumisega hoolivamaks ja empaatilisemaks.

Meie, täiskasvanud, saame muuta ühiskonda, kus elavad meie lapsed. Suurim muutus toimub läbi meie enda isikliku eeskuju. Me ei saa muuta seda, mis toimub välismaal, ja see on südantlõhestav, ent me saame muuta elu siin Eestis. Palun lõpetame üksteise sildistamise, solvamise ja alandamise ning oleme empaatilisemad, hoolivamad ja märkame üksteist rohkem.