Anvar Samost: oma peaga mõtlemise kaitseks

Kaks aastat kestnud koroonapandeemia ise on inimesi vähe muutnud, kuid on erakordse selgusega välja toonud viimaste aastakümnete muutused järjest ühtlustuvas maailmas.

Üks neist on konformismi levik.

„Eesti kroon tuleb pärast [Eesti Panga presidendi] Siim Kallase sõitu Washingtoni ja Moskvasse, teatas uudisteagentuur BNS 21. mail 1992. /…/ Kallasel oli korda läinud väga lühikese aja jooksul keskpank üles ehitada ja ühtse meeskonnana innukalt tööle panna. Midagi oli siiski veel puudu. See miski oli rahvusvaheliste rahandusorganisatsioonide toetus, milleta ei julgenud rahareformi ette võtta ka Eestist palju suuremad ja tugevamad riigid. Kallas teadis, et rahvusvaheline valuutafond (IMF) on kiire rahareformi vastu ja püüab teda keelitada seda edasi lükkama, kuid millegipärast sõitis ta Washingtoni ihuüksi, ilma ühegi abiliseta.” Nii kirjeldab aega 30 aastat tagasi raamatus „Kodanike riik” kolleeg Kalle Muuli.

Arvan, et tean, miks Kallas Washingtoni üksi sõitis. Isegi Eesti Pangale oli komandeering USAsse nii kallis, et sinna ei raatsitud mitut inimest saata. Eesti oli väga-väga vaene riik. Vaatamata taastamisele õigusliku järjepidevuse alusel, oli Eesti ka väga-väga uus riik, kus kõik riigiks olemiseks vajalik tuli ise, oma tarkusega, nullist rajada.

„Kallas igatahes teadis, milline ajupesu teda Washingtonis IMFi peakontoris ees ootab, enne kui ta saab lõpuks anda allkirja, mis teeb Eestist IMFi liikme. Erinevalt Kallasest olid rahvusvahelise valuutafondi ametnikud Eesti rahareformi plaanist kõike muud kui vaimustuses. IMFi salajane memorandum soovitas Eestil kõigepealt kaks aastat rubla kasutades majandust turgutada ja alles seejärel otsustada, kas võtta kasutusele oma raha või mitte.” Paljud äsja Nõukogude Liidu plaanimajanduse ikke alt vabanenud riigid, sealhulgas teatud määral ka Läti ja Leedu, nii ka tegid.

Eesti võttis kasutusele valuutakomitee süsteemi, mis oli maailmas väga haruldane riigi rahanduse korraldus ja mille õnnestumisse Eesti-suguses rusudes majandusega riigis pea ükski lääne ametnik või poliitik ei uskunud. See oli nende pika kogemuse ja hea haridusega olulistes institutsioonides töötavate inimese meelest kõige ehtsam avantüür, „uhhuu”, kui soovite.