Olerex Eesti kardispordi meistrivõistlused on jõudnud lõpusirgele. Laupäeval sõidetakse Aravete viimast korda sel aastal ihaldatud punktidele, mille koondsummana genereeruvad viie võistlusklassi Eesti meistrid.
Reimo Särg elab oma unistust, milleks on maailmatasemel karditootjaga lähedaste suhete loomise läbi edukalt toimiva karditiimi käigus hoidmine. See kõik on tänaseks andnud võimaluse võidelda klassi OK Eesti meistritiitli pärast ning osaleda oktoobri lõpus sõidetavatel maailmameistrivõistlustel ja seda juba tehasetiimi ridades.
Lisaks on Särg panustanud pikalt Eesti kardiliidu juhtimisse ning aidanud sealgi viia ellu olulisi samme. Tänavusel aastal mängivad Gear Racing ja Lenzokart olulist rolli, et laste hobikardisraja Talendid Rajale parimad võistlejad saaksid võimaluse osaleda Olerex Eesti meistrivõistlustel.
Olles ise olnud kardisõitja, tunneb Särg seda spordiala läbi ja lõhki. Aastakümneid spordis sees olnud inimese sõnu tasub alati tähele panna ning ka siis, kui küsimus on tugevalt subjektiivne: olgu selleks siis küsimus lemmiku sõitja või kardiraja kohta. Aga uskuge, Reimo vastab neile kõigile. Ja pikemalt, kui keegi eales kunagi varem on seda teinud.
Reimo, alustame sellest, et milline on sinu taust? Kuidas üldse jõudsid kardispordi juurde?
Minu teekond kardi juurde algas tänase kardispordi mõistes päris hilja. Olin ehk 12-13-aastane ja aasta võis olla 1992-1993, kui sõber viis mind karditrenni. Haapsalu KEK toetusel toimus huviring Valeri Larionovi juhendamisel. Sattusin sinna millalgi sügisel, õppeaasta alguses vist. Ees olid samal aastal veel mõned võistlused, kus sain kaasas olla.
Esimene kardirada, mille äärde vist sattusin, oli Käina. See oli hilissügisel ja mäletan, et lombid olid juba jääs. Terve talve ehitasime karte, õppisime reegleid ja tegime „eksamid” vms ja siis hakkas kevadel hooaeg. Sain sealt oma esimese kardi, mootoriks oli Minski 125 ccm mootor. Alustasin sõitmist klassis Kadett Juunior.
Võistlustest ma ei mäleta suurt midagi. Ilmselt oli esimene võistlus mul siis veel kasutusel olnud Vasalemma kardirajal. Võistlusi oli toona palju, isegi sedasi, et laupäeval ühel ja pühapäeval võis sõit olla juba teisel rajal.
Kohe alguses sattus minu tegemistega kaasa tulema minu isa Rein. Sõitsime nii Eestis kui ka Lätis-Leedus. Tehnika lagunes palju ja tegin valdavalt kõik tööd kardi juures ise nagu sel ajal kombeks oli. Kindlasti mitte midagi spetsiifilist mootoritega, aga kõik muu küll. Loomulikult võtsin ma mootoreid ise lahti ja panin kokku jne.
Mingil aastal hakkasid tulema Eestisse juba ka otseveolised klassid. Algul Raket-mootoritega, hiljem juba lisandusid neile ka CIK-klassid ICA Junior, ICA ja ICC. Isal tekkis võimalus soetada ICC (tänane KZ2) klassi tehnika ja edasi sõitsime selles klassis. See võis siis olla ehk aastal 1996. või 1997. Siis juba käisime korra aastas ka Soomes võistlemas, igasügisesel kestvussõidul Lappenrantas. Lõpetasin ise võistlemise äkki aastal 2001-2002. aastal.
Oled kardispordi sees olnud kümneid aastaid ning ka ise tublisti võistelnud. Kuidas kardisport suures plaanis ajaga muutunud on?
Iseenesest algas see muutus ja CIK-klasside juurutamine siis, kui ma ise olin sõitja. Ajal, mil NL tehnika asendus uue maailmatasemel tehnikaga. Sõitsin ju ka ise 30 aastat tagasi tehnikaga, milledel toimusid ka maailmameistrivõistlused kardispordis. Vahepealsetel aastatel on olnud Eestis kasutusel ka erinevate monosarjade tehnika, mis on noore riigi jaoks õigetel aegadel olnud ehk sobilik valik. Kuid nagu ka kolmkümmend aastat tagasi, on täna selge, et CIK-klasside rahvusvahelistel võistlustel kasutusel olev tehnika on meie väikesele riigile ainuõige lahendus – ainult maailma tipukonkurentsis saame tõeliselt silma paista ning tänu suures spordis edasi liikuda.
Juhid täna edukat Gear Racing karditiimi. Räägi palun, kuidas karditiim alguse sai?
Kardispordi meeskonnana loomine ei olnud juhuslik. Oli selge, et seda ma tahan teha ja tegingi. Mõte tuli, kui olin olnud esimene aasta tagasi aktiivsemalt kardispordi juures, see oli siis aastal 2010. Sõisime siis esimest aastat Robiniga (Reimo vanem poeg) klassis Cadet. Kohe sai selgeks, et siit me läheme edasi ja tiimi loomine oli asjade loomulik kulg. Kohe leidsin ka kaasmõtlejaid, kellega edasi minna ning nii on see kõik aasta-aastalt arenenud.
Nii kogenud mehe käest lausa peab kohe alguses ära küsima, et kes on sinu hinnangul Eesti parim kardisportlane läbi aegade? Või vähemasti sellest ajast, mil sina oled raja ääres olnud?
Esimene nimetaksin ma Marko Asmeri ja tema saavutused. Marko tase rahvusvahelistel võistlustel on võimatu alahinnata. Ma usun, et muu Eesti hingas sel ajal Marko tegemistega samas rütmis. Ja seda kindlasti mitte ainult võidusõidu rahvas. Sellisel ajal võistelda maailma tippudega ja olla koos nendega tipus. Näha samas tulemuste nimekirjas nimesid Hamilton, M. Schumacher, Asmer, Rosberg, Räikkönen jne – seda kõike on raske korrata, aga eks meenutame 15-20 aasta pärast, mis ja kuidas toimus. Kindasti oli ühest küljest Toivo võimekus viia Marko sellise tasemele ja avada uksed selles karmis maailmas, samas oli Marko ka ise ikka meeletult andekas võidusõitja.
10 aastat hiljem: väga raske on hinnata heaks või halvaks monosarja võistlejate taset. Tehnika väga kõikuv tase jätab varju nii mõnegi silmapaistva sõitja. Sellest hoolimata nimetaksin mõned sõitjad hilisemast ajast. Georg Vann – üliäge tüüp, super võidusõitja, suure töötahtega, ülimalt keskendunud ja sihikindel. Mul oli alati huvitav vaadata tema sõite ja tema ettevalmistust selleks. Kairo Kivi – lugematu arvu kordne Eesti meister. Mitmekülgne, tugev isiksus, sihikindel ja samuti väga kiire. Täna aitab noori, õpetab ja on mehaanik – Kairo on äge!
Ja järgmised 10 aastat hiljem – Markus Kajak ja Siim Leedmaa.
Need on minu pakkumised. Aga kes on neist parim? Marko Asmer, täiesti kindlalt.
Kui aga peaksid nimetama mõned eeskujud maailma autospordist, siis kes nad oleks?
Pean ausalt tunnistama, et ega ma ei jälgi F1-e vms tippsarja ülemäära teraselt. Vaatan highlights’e, aga ei midagi enamat. Loomulikult olen kursis, mis toimub, kuid kahjuks jääb mul puudu ajast, et kõigega kursis olla ja pigem sooviks jätta sellele küsimusele väga täpselt vastamata. Oma pealiskaudsuses hoian siiski pöialt Kimi Räikkönenile ja loomulikult kõikidele meie poistele erinevates sarjades.
F1 poolelt meenub üks lahe aastatetagune seik, kus tänu ühisele tuttavale sattusime kardiraja ääres kokku Juan Pablo Montoyaga. Nagu kardiraja ääres ikka, vestlesime tühjast-tähjast, rääkisime kartidest ja rajaoludest. Hiljem läksime kõik koos sööma ning söögikoha kõrval olevasse hobikardikeskusse sõitma. Ausalt öeldes ma ei mäleta, kuidas meie võistlus seal lõppes, aga igatahes oli see õhtu väga meeleolukas. Mis ma selle kõigega ehk öelda soovin, on see, et tihtilugu on inimene võidusõitja taga olulisem, kui see persoon, keda me teleka vahendusel vormelautos näeme. Need kipuvad olema kaks täiesti erinevat inimest. Kokkuvõttes olime hobikardirajal kõik nagu väiksed poisikesed, seal polnud vahet, kelle nimel on Indy 500 miili sõit või kes võitnud kui palju etappe F1-s.
Üldiselt meeldib mulle jälgida arengut. Rohkem seda, kuidas meie poised kuhugi jõuavad ja elan kaasa selle entusiasmile ja pühendumisele. Kui Jüri Vips peaks päriselt saama F1-e, siis kahtlemata see muudab asja. Täna on tema sellele kõige lähemal ja loodan, et nii tal kui kõigil teistel, kes tema jälgedes käivad, läheks hästi.
Kuulusid aastaid Eesti kardiliidu juhatusse. Ainuüksi igapäevane asjaajamine on sellises ameti töömahukas. Mida peaksid aga omaenda suurimateks töövõitudeks?
Ma olen olnud kogu aeg veendunud, et sport peab olema kõigile võrdne, aga kuna tehnikaspordis on võimalik saavutada sportlase sooritusvõimele mittevastav tulemus ebavõrdse tehnika kasutamisel, siis kõige olulisemaks saavutuseks pean läbi keeruliste aastate CIK-klasside juurutamist. See sai alguse tegelikult enne minu juhatusse valimist ja Toivo Asmeri presidendiks olemise ajal.
Meenutagem, et klassid Micro ja Mini olid samuti oma esimesel-teisel aastal keerulises seisus. Täna me ei kujuta ettegi klassikalist kardisporti ilma nende klassideta – paarkümmend sõitjat stardis pole tänaseks enam mingi probleem ning siin võita on juba ülimalt keeruline. Nii me aga oma uued tõelised Asmerid-Tänakud üles leiamegi! Konkurents on see, mis edasi viib. Ja eriti just aus konkurents.
Täna on meil kõik vanuseklassid kaetud rahvusvaheliste klassidega. Eesti meistrivõistluste sarjas osaledes on võimalik sama tehnikaga võistelda enamikes riikides, ja mis veelgi olulisem – Euroopa ja maailmameistrivõistlustel. Tehnika on taskukohane, kõigile kättesaadav, vastupidav ja tänu mitmele tootjale ka võrdne.
Ei toonase ega tänase juhatuse suund ei ole olnud monoklasse kaotada, vaid toetada neid omal kohal. Kõik ei pea ja ei taha võistelda just meistrivõistlustel ja selleks ongi hea võimalus sõita samuti hästi korraldatud sarjas, mis sobibki rohkem harrastajatele.
Tänaseks on see sound realiseerunud ja Eesti meistrivõistlustel on kasutusel parim tehnika ning siin sõidavad parimad sõitjad. Kardispordis on Eestis täna kasutusel sama tehnika, millega sõidavad maailma tipud. Me ei jää millegagi alla. See on kättesaadav kõikidele, kes siin osalevad. Ma leian, et see on parim asi üldse. Mootorispordi distsipliinidest on just kart see, kus juba kodumaises sarjas võisteldes on osalejate tehnika on maailma tipptasemel. Rallit ju ei sõida kõik WRC-autodega, Pärnus ei käi rajal F1-autod, aga kardispordis saad täna minna poodi ja soetada endale sisuliselt sama tehnika, millega võideti mõni nädal tagasi maailmameistritiitel.
Oled ka palju maailmas ringi käinud mees. Kuidas hindad Eesti kardispordi ja -sportlaste taset täna?
Olen olnud alati seda meelt olnud, et parimaks ja mitmekülgseks sõitjaks saab ainult võisteldes. Pean ülioluliseks või isegi kõige tähtsamaks saada kogemusi võimalikult paljudel radadel. Julgeksin sellele küsimusele vastata andes hinnangu võistlejatele, kes sõidavad lisaks meie radadele ka väljaspool, kes julgevad vastu astuda maailma parimatale, kartmata seejuures jääda näiteks alles 50. kohale. Maailma võidusõitu silmas pidades on seegi väga hea koht
Jah, meie tase on väga hea. Taaskord võib näiteks tuua Markus Kajaku ja sel aastal on mulle eriti jäänud silma klassi Mini sõitja Hugo Rajamets. Hugo on teinud viimase aastaga arengus tohutu hüppe. Saanud enesekindlust ja väga-väga palju paremaks võidusõitjaks. Kindlasti kuuleme me Hugost järgnevatel aastatel palju.
Olen järginud sama kava ka Robiniga. Lisaks Eestile oleme osalenud ka Soome erinevates sarjades ja loomulikult ka Soome meistrivõistlustel. Viimase kümne aasta jooksul on Robinil jäänud osalemata vaid 2-3 Soome võistlusel. Soome on selles suhtes ülimalt atraktiivne, et sealsed meistrivõistlused toimuvad alati rahvusvahelistes klassides. Täna siis OK klassid ja KZ2, varasemalt KF-d jne. Soome tase neis klassides on maailmas teadupärast tipptasemel. Eesti meistrivõistlustel osalevatel sõitjatel on erakordselt head võimalused võrrelda oma taset maailma tippudega ja seda juba siin samas lähedal.
Paljud meie sõitjad Soomes ka osalvad ja saavad aimu oma võimetest maailma konkurentsis. Vähem tähtis ei ole selles ka mehaanikute ja mootoriehitajate roll. Sõitja ilma hästi ettevalmistamata tehnikata tehnikaspordis ei saa võistelda kõrgete kohtade eest. Taustajõud, kes hoolitsevad selle eest on samuti väärt kiitust ja saavad oma töö vilju nautida. See kõik annab enesekindlust meie võistlejatele ja tiimidele minna osalema suurtele tiitilivõistlustele. Kokkuvõtteks: CIK-klasside tulek Eestisse on andnud meie tiimidele ja võistlejatele kindlustunde, et nad saavad end kõikjal võrrelda maailma tasemega ning see on ehk kõige olulisem üldse spordis.
Saite Robiniga suurepärase võimaluse osaliseks juba tuleval kuul Lenzokart tehasetiimi ridades klassis OK maailmameistrivõistlustel Hispaanias osaleda. Räägi palun selle taustast.
Jaa, saime suurepärase pakkumise Lenzokart tehasetiimilt osaleda 2021. aasta maailmameistrivõistlustel, mis sõidetakse käesoleva aasta oktoobri lõpus. Lenzokart tehasemeeskonna, täpsemalt nende Novalux Racing Team’ga oleme teinud vähemalt või suuremal määral koostööd ligikaudu 10 aastat. Kui alguses piirdus meie koostöö ainult mootorite kasutamisega, siis alates 2016. aasta lõpus oleme olnud väga tihedalt seotud ja osalenud tehsameeskonna ja paljude toetajate abiga saanud osaleda paljudel rahvusvahelistel võistlustel. Kuigi maailmameistrivõistluste toimumise koha muudatus tuli veidi enam kui nädal tagasi (pidi algselt toimuma Brasiilias) ja tähtaeg registreerimiseks võistlustele on ka kohe kokkumas, olen siiski kindel, et saame osalemiseks vajaminevad kulutused kaetud. Loodetavasti nii ka läheb.
Maailmameistrivõistlused – see on iga sõitja unistus ja sellel osalemine annab tohutu motivatsiooni nii sportalsele kui ka tiimile. Reaalsus on see, et Lõuna-Euroopa tingimised on meie sõitjatele vähesema kogemuse tõttu konkurentide ees miinuseks. Olen siiski kindel, et suudame teha seal suurepärase soorituse. Robin on täna parimas vormis nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Võidutahe ja enesekindlus, mis on üliolulise tähtsusega sportlase juures, annavad toetavale meeskonnale ja mulle isana kõrval kindluse, et me ei lähe osalema, vaid läheme võistlusele ikkagi tulemust tegema.
Novalux Racing Team’i meeskonnaga on meil väga lähedased suhted. Tunneme ja teame kõik, suhtleme igapäevaselt ja meie meeskond saab tuge millal iganes vaja. Võib-olla polegi meil Eestis platsil teist tiimi, kellel on võimalik kas või laupäevasel päeval võistlusõidu ajal võtta kõne raamitootjale endale ja küsida nõu mille iganes kohta? See on väga suur väärtus igatahes.
Meie tänuväärsed toetajad, kes on olnud meie kõrval kõikidel aastatel ja see väga lähedane, isegi familiaarne suhe Lenzokart tehasega on see, tänu millele on Robin ja meie meekond täna seal, kus me oleme – suudame nii Eestis kui ka ikkagi maailmas näidata konkurentsivõimelist kiirust.
Lenzokart on kardimaailma mõistes üks ainulaadsemaid, sest toodab nii kardiraame, kui ka mootoreid. LKE-Engines, mootoribränd, mis on tuntud täna eeskätt konkurentsivõimelise soorituse läbi klassides Mini ja OK-Junior. Mõlemad mootorid on CIK-FIA homolgeeringuga ja kasutusel Eesti ja teiste riikide meistrivõistlustel. Seega ju ka samuti Euroopa ja maailmameistrivõistlustel.
Aga tänud veelkord meie toetajatele ja Michele Lenzole (Lenzokart asutaja), kelle abiga on meil tänavu tekkinud väga käegakatsutav võimalus pääseda osalema maailmameistrivõistlustele!”
Eesti esimese suure tiitli võitis Paul Aron 2018. a, kui tuli Euroopa meistriks. Millal eestlane uuesti sama väärtusega tiitli võidab? Mida selleks tegema peab?
See on raske küsimus. Selleks on sõitjal vaja väga palju sõita ja trenni teha. Kui me räägime EM-st, MM-st või mõne muu tugeva rahvusvahelise sarja eesotsas sõitmisest, siis selle aluseks on ikkagi järjepidev osalemine ja sihikindel töö eesmärgi nimel. Loodetavasti keegi tänastest Micro-klassi sõitjatest saab sellega hakkama, sest see teekond EM-tiitli poole algab juba väga varajasest vanusest.
Pauli viis tippu järjepidev võistlemine tugevatel võistlustel ja sihikindel töö eesmärgi nimel. Paulil oli eesmärk, mida ta püüdis ja kasutas igal hetkel kõik võimalused selleks ära. Loomulikult ei ole see lihtne, aga hea tahtmise juures on see kõik alati saavutatav.
Nagu juba eespool mainisin, on Eesti tee maailma mootorispordi tippu tegelikult loogiline jada kodumaisest meistrisarjast suurtele tiitlivõistlustele. Ja iga üksiku sõitja kas või üksainus osalemine on seetõttu oluline, et tuua Eestisse tagasi seda kogemust ja kompetentsi, mida välismaal võisteldes saadakse. Nii kasvab konkurents ja saame üheskoos veelgi tugevamaks.”
Sõitmise oled tänaseks küll ära lõpetanud, kuid peamiselt oled täna treeneriks-mehaanikuks-tiimipealikuks oma poegadele Robinile ja Roccole. Kirjelda palun, kuidas käib põlvkondade kaupa tarkuste edasi andmine: kas suudad Robinit-Roccot ja ka teisi oma tiimi sõitjaid juhendada?
Kui rääkida Robinist ja Roccost, siis nad mõlemad täna täiendavad teineteist. Oleme Roccot täna õpetanud sõitma eeskätt just õigesti. Ta äkki täna veel ei julge piisavalt kiiresti sõita, aga meie eesmärk on olnud Robiniga algusest peale õpetada Rocco sõitma vähemasti õiget trajektoori – olgu see kõige esimeseks ülesandeks.
Rocco on väga teemas ja viimasel ajal olen teda korduvalt kuulnud hoopis Robinit õpetamas. Käib oma rajaplaaniga telgi all ringi, küsib teiste kest ja näitab teistele kuidas peab sõitma ja millist trajektoori. Väga äge! Alates esimesest päevast, mil Robiniga oleme kardispordiga tegelenud, olen pidanud suurimaks väärtuseks, et saan põhenduda nendel päevadel 110% oma lapsele. Täna juba aga mõlemale. See on meeletu väärtus ning ilmselt ei ole ühtki teist nii spordikeskset spordiala. See tähelepanu, kaasamõtlemine, koos tõusmine, päeva veetmine kuni uinumiseni…
Roccoga arutelud päeva sündmustest, kurvidest ja kiirendustest. See, kuidas nad mõlemad sellest õhinal räägivad. Ma pean seda üheks oluliseimaks väärtuseks kui rääkida meist. Ilmselt on see aga samamoodi ka teiste peredega.
Täna on meil tiimis viimastel kuudel tekkinud hea side omavahel kõigiga. Lapsed töötavad koos. Olen leidnud enda kõrvale ägedad inimesed, kes kõik saavad lastega hästi läbi ja suudavad nad kaasa mõtlema ja endaga koos töötama panna. Peale järjekordset tudeerimist on lapsed jälle õhinas ja valmis minema võitlema rajale. Omavahel siis räägime, mida on vaja muuta tehnika juures jne. Jällegi väga nauditav – kõik see kokku teeb kogu selle spordi harrastamise superägedaks!
Oled ka usin järelkasvuprojekti Talendid Rajale toetaja. Räägi palun sellest kogemusest.
Käesolvast aastast on mul olnud võimalus jah võõrustada Talendid Rajale 2021 iga üksiku etapi võitjat, kellele on siis auhinnana ette nähtud osalemine Eesti meistrivõistluste etapil. Õnneks või kahjuks on kuue etapi peale olnud ainult 2 võitjat: Ruudi Reinumägi kahel korral ja Ramon Vlasenko lausa neljal korral. Oleks olnud vahvam, kui igal etapil olnuks eraldi võitja ning meistrivõistluste kogemuse saanuks seeläbi rohkem poisse-tüdrukuid. Aga ega edu saa kuidagi karistatav olla!
Talendisarjal on Eesti kardispordi maastikul väga oluline roll. Võitja saadav kogemus võistluskardi roolis on igal kord olnud unustamatu, mul on olnud õnn näha Ramoni arengut alates esimestest kontaktidest tema ja tema isaga pärast Talendid Rajale 2021 esimese etapi võitu LaitseRallyPark’s kuni tänaseni. Ramoni areng on olnud kiire. Ramon polnud varem mitte kunagi võistluskardiga sõitnud ja täna, viis EMV-etappi hiljem sõidab ta juba tipus või selle lähistel. See on uskumatu saavutus nii vähese trenniga.
Oleme olnud kogu tiimiga talle toeks ja abistanud teda sellel teekonnal ja ma usun, et Eesti kardisport veel kirjutab temast tulevikus. Nagu ka talendisarja nimi ütleb, vastab see ka sisule ja see on toonud rajale taas juurde ühe talendi! Ruudi Reinumägi pääses osalema neljandale ja viiendale EMV-etapile ning on tänaseks saanud samuti meie tiima osaks. Ruudi on paralleelselt osalnud alternatiivses kardisarjas, millest tulnevalt oli meil temaga kohe alguses lihtsam alustada. Kuigi viimase hobikardisarja etapivõidu Aravetel lunastab taaskord Ramon, on meil stardis ka Ruudi ja meie soov on nende mõlema teekonda toetada edaspidi ka järgnevatel aastatel.
Talendisari on toonud Eesti meistrivõistlustele väga suure hulga talente. Mainitud olgu ainult kaks tänast põhitegijat – Kajak ja Leedmaa – ning on selge, millist rolli too sari viimasel kümnendil Eesti autospordis mänginud on. Sealt sarjast alustanuid on aga kümneid ning mõni tiim täna ainult nendest poistest-tüdrukutest koosnebki.
Olen oma meeskonnaga kindlasti võtmas vastu ka uuel aastal pakkumise võõrustada seda lahedat seltskonda, kui meile selleks võimalus antakse.
Talendid Rajale 2021 üheks toetajaks on muuseas olnud ka Lenzokart.
Poja Robini võit Langel oli viimaste aastate üks kõige meeldejäävamaid, eriti just emotsionaalses plaanis ning seda on meenutamas juba legendaarseks saanud pilt sinust tehnilise alas poisi poodiumit ootamas. Miks see võit sedavõrd eriline oli?
Ohjah. Juba poodium olnuks tore, aga võit… Seda on keeruline sõnadesse panna. Arvatasti oli mul adrenaliini tase selleks hetkeks saavutanud oma lae. Jah, ma elasin seda väga keeruliselt läbi. Robin ei ole võitnud päris pikalt, oleme selleks palju vaeva näinud, palju võistelnud, kuid ühel või teisel põhjusel pole võitu tulnud.
Oleme tohutult tööd teinud iganädalaselt, igapäevaselt. Mul on tunne, et ma juba ammu „hingan ja elan karti”. See on tohutu kirg kardispordi vastu ja soov teha tööd võidu nimel… ja kahtlemata lõpuks võita. Langel tegi selle kõik eriliseks see, et seal toimus meeletu võidusõit nelja konkurendi vahel alates esimest ringist kuni viimase sentimeetrini. Markus Kajak, Joosep Planken, Carmen Kraav ja Robin. Ja see kulmineerus lõpuks võiduga! Pildist rääkides, siis jah, ma ei saanud korraks endaga hakkama. Selle nimel me ju sporti teemegi ja see tunne on mega!
Robini võidule ja võib-olla emotsionaalsele sinule elas publik igatahes meeletult kaasa…
Olen väga tänulik kõigile. Kardispordis sees olevad inimesed teavad hästi, kui keeruline on selles konkurentsis võita ning mida see emotsionaalses plaanis tähendab.”
Reimo, kardisport on muutunud väga professionaalseks. Kuidas sina seda näed: kas professionaliseerumist saab või üldse ongi üldse vaja takistada?
Ei, seda ei ole kindlasti vaja takistada. On olemas lihtsamaid mooduseid kardisõitu harrastada ning loomulikult võimalus teha seda tipptasemel nagu oleme harjunud Eesti meistrivõistlustel ja mujal maailmas. Usun, et oleme täna ikkagi parimas võimalikus seisus – hingame ülejäänud maailmaga samas rütmis ning see tuleb meile ainult kasuks.
Kuigi siinkohal ma ei nõustu osade lapsevanemate tegemistega hakata algkooli lapsega tegelema pea profitasemel kardispordiga. Jah, mind häirisid sellised avaldused kardiliidu juhatusele suunatud postkastis, kus paluti eriluba, et saada võistelda järgmises võistlusklassis. Nii nagu ka tavakoolis, on ka kardispordis klassid lapse eale sobivad.
Minna aasta varem Cadetist Microsse või Microst Minisse? Olen olnud selle vastu, sest see ei ole minu arvates õige. Isegi kui tundub, et väiksemas klassis pole enam midagi saavutada ja laps on teistest peajagu üle, siis lapse vanust arvestades ei saa ta olla veel valmis uueks ja võimsamaks masinaklassiks. See on ohtlik nii talle endale, kui ka tema võistluskaaslastele. Ohtude hindamine ja ette mõtlemine, kalkulaaritud möödasõidud ja nende katkestamine õigel hetkel – selle kõige puudumine võib olla väga raskete tagajärgedega.
Tavakoolis ei ole ju ka mõeldav, et peale esimest klassi, kui las juba näiteks loeb soravamalt kui teised, ei pane me teda otse neljandasse-viiendasse klassi. See areng jääb toppama ja halvimal juhul kaob sellel lapsel mõne aasta päast huvi üldse selle spordiga tegeleda. Pigem las ta võidab ja rõõmustab. On eakaaslastega samas stardis ja läheb nendega edasi uuel aastal. Sellest ei võida minu hinnagul mitte ainult see väike laps ega ka kogu kardisport üleüldiselt. Kaasvõistlejatel on kiire eeskuju, laps on õnnelik poodiumikohtade üle, mis ei ole kindlasti neile vähetähtis. Eesti Kardiliidu juhatuse roll ongi näha suurt pilti ja arvestada tulevikuga. Ühe väikese talendi kunstlikult liiga hüppeliseks viidud areng võib ta meilt viimaks üldse minema viia.
Ehk siis vastus küsimusele on antud kahes aspektis ning arvestama peaks nende mõlemaga.
Meil on valmimas uued rajad Käinasse ja Laitsesse. Sõidame ka koduses meistrisarjas CIK-FIA klasse, et liikuda samas kultuuriruumis kogu ülejäänud maailmaga. Meie sportlased eesotsas Markus Kajakuga sõidavad neis klassides maailma esiotsas. Sellegipoolest, kuidas sulle tundub, kas Eesti kardisport liigub õiges suunas? Mida veel teha saaksime?
Nagu ka enne vastasin, on aastast 2021 Eesti Meistrivõistlustel võimalik igas vanuseklassis sõita sama tehnikaga, mida kasutatakse rahvusvahelistel tiitlivõistlustel. Oluline, et nii Euroopa- kui maailmameistrivõistlustel. Need on võistlused, kust tulevad maailma tippsõitjad.
Markus on talent. On ülivägev, et tal on võimalik sõita kaasa kõik need sõidud, kus ta osaleb ja seda maailma tippmeeskondades. Markus oma kogemusega on ka Eesti kardispordi jaoks kahtlemata kasulik, sest tema osalemine Eesti meistrivõistlustel on omakorda väärt kogemuseks kõigile teistele. Ma usun, et viimne kui üks võrdleb oma taset ja sooritust eelkõige temaga.
Seega lisaks radade valmimisele on ülimalt oluline meie sportlaste osalemine suurtel rahvusvahelisel võistlustel. Selle jaoks teevad muidugi juba täna palju ära toetajad, kuid aidata saab ka meediakajastus või miks mitte ka kodumaine MM. Kõik need asjad on omavahel seotud ning alahinnata ei tasu neist ühtegi.
Kui peaksid erinevatest olemasolevate kardiradade elementidest valmis ehitama oma lemmikraja, siis millistest tükkidest see koosneks?
See ei ole raske küsimus! Võtaksin aluseks Aravete raja. Keskelt eemaldaksin rajatised. Stardijoone liigutaksin vanasse kohta ehk praegusele tagasirgele. Pealtvaatjate tribüüni uue sirge välisserva.
Esimene kurv oleks täpselt selline nagu ta on. Ma ei laiendaks esimeses kurvis rada, aga lisaksin välja suure ohutusala. Äge on see, et see läheb mäkke ja saab sirgelt täiega tulla. Siis šhikaan ja just nii nagu ta on – mäest alla. Edasi tuleb hakata muutma.
Tänane stardisirge ei ole huvitav. Eriti just sellepärast, et ta tõuseb veidi. Pärast šhikaani kaevaksin maa tasaseks kuni praeguse esimese kurvini. Selle muudaks sarnaseks tänase Rapla esimese pöördega. Võtaks siis Rapla esimese kurvi, suurendaks veidi nurka, sellele järgneva sirge koos S-ga ja siis jõuaksime tagasipöördesse, mis on Põltsamaa kolmas kurv. Sealt kuni “katlani” ja selle asemele 180-kraadine kurv paremale, kerge sirge lõik ja siis Kandava raja viraaž viiks tagasi uuele stardisirgele. Rajakatte kooriksin sellele rajale Langelt.
Supertöö planeerimisel, Reimo! Võib vist öelda, et oled kardispordis näinud kõike ja rohkemgi veel. Jaga palun oma tohutut kogemustepagasit ning anna mõned head näpunäited alles alustavatele kardisõitjatele. Millele tähelepanu pöörata, mida vältida, kuidas raskeid hetki üle elada jne?
Jah, kindlasti ma oskan soovitada. Oluline on aru saada, mida soovitakse saavutada. Kardisport on ülimalt kaasahaarav ja sõltuvust tekitav, ja on väga võimalik, et alustaja eesmärk muutub mõne kuuga sootuks. Olles selle sees, saad tegelikult aimu, kui äge see on. Selleks on oluline suhelda kellegagi, kes oskab anda nõu. See on ju alati nii.
Ideaalne on leida endale meeskond, kellega liituda ja siis sealt saada nõu tehnika soetamisel. Vastupidine variant, kus on soov juba olemasoleva tehnika liituda kellegi meeskonnaga, võib osutuda sootuks keerulisemaks. Kindlasti on igal meeskonnal võimakus leida igaühele sobivat kasutatud või uut tehnikat. See on muuseas väga oluline. Tehnika valikul ei peaks kohe tormama ostma seda, mis esmapilgul tundub kiire. Nagu maailmameister Noah Milell siin samas rubriigis mõni aeg tagasi soovitas, tuleks eeskätt suunata ressurss know-how‘sse!
Eks neid raskeid hetki tuleb spordis ette palju. Positiivselt edasi, parandada mis valesti kas siis sõitjal või tehnikaga ja meeles tuleb pidada, et kohe on tulemas ju uus võimalus. Oluline on osaleda võistlustel (lisaks kodumaistele ka välismaal) ja mitte omaette nokitseda. Olen seda meelt, et just võistlus annab kõige suurema kogemuse ja sealt on võimalik noortel kõige enam õppida.
Põlvkonnad on täiesti erinevad ja see on selgelt ka meie platsil näha. Tänased tiimijuhid on valdavalt kõik olnud varasemalt sõitjad. Selgelt on eristatav mingi põlvkond, kes on täna 22-25-aastased, kes on leidnud oma koha ning tegutsevad täna väga heade mehaanikutena ja sõiduõpetajatena. Tänane põlvkond, kes jõuab täiskasvanu ikka, siis nende seas ma ei näe väga palju üldse kedagi, kes tehnilise poole pealt säraks. On see nüüd otseselt halb või hea – seda ei oska me õigupoolest hinnata. Kindel on aga see, et tänane Micro-Mini põlvkond tuleb taaskord täiesti oma näoga põlvkond.
Martin Harak
Ainult Edasi, Reimo & sons!!