Enamik inimesi, kes 30 aastat tagasi kaelakandjad olid, mäletavad üsna täpselt, kus nad olid ja mida tegid 1991. aasta 20. augustil kell 23.05, kui ülemnõukogu esimees Ülo Nugis haamriga vastu lauda põrutas ja teatas, et Eesti on isesesivaks kuulutatud. Sellega oli Nõukogude okupatsioon Eestis lõppenud. Mitte küll päevapealt, sest tuli veel üle elada teletorni ründamine järgmisel päeval ning Vene vägede lahkumisenigi läksid veel mõned aastad.
Kõik need 30 aasta tagused sündmused meenuvad, kui vaadata Eesti taasiseseisvumise aastapäeva puhul televisioonis näidatavaid mälestussaateid. Tulevad meelde fosforiidisõda, Hirvepargi miiting, öölaulupeod ja rahvusraamatukogu kaablikraavi kaevamine, muinsuskaitseliikumine ja Rahvarinde loomine. Tuleb meelde see eufooria, lootusrikkus ja usk tulevikku.
Aga tulevad meelde ka tühjad poeletid, esimeste iseseisvusaastate bensiinikriis ja külmad toad, kuritegevus, rahapuudus, omandi- ja maareform, mis inimesed kahte leeri lõi. Tulid esimesed pettumused ja meelest kippus minema lubadus süüa kasvõi kartulikoori, peaasi, et vabadus oleks.
Eesti iseseisvuse 30 aasta jooksul on täiskasvanuks saanud põlvkond, kes toonastest sündmustest enam midagi ei tea. Ja mis seal salata, ka need, kes teavad, kipuvad vahel unustama, kust me tulime ja kuidas me vabaks saime. Liiga tihti kuuleb lauset „Kas me sellist Eestit tahtsimegi?”. Kas tahtsime, Eestit, kus ühiskond on eri leeridesse jagunenud ja sotsiaalmeedias käib üksteise tümitamine? Kas uskusime, et ühiskondlikku võrdsust ei tulegi, vaid et osa saab rikkaks, teised aga mitte?
Tegelikult, kuigi vahel on raske, pole me kunagi elanud nii hästi kui praegu. Riide ja vaidlusi tuleb ette ka paremates perekondades ning vaidlused ongi võimalikud tänu sellele, et meil on vabadus öelda välja oma arvamus. Jah, me tahtsime sellist Eestit.
Huvitav. Mina just näen, et praeguseks pole ideoloogiliselt midagi muutunud – praegune aeg on kahtlaselt sarnane selle ajaga, kui noori vabatahtlik-sunniviisiliselt pioneerideks värvati… Ideoloogiline tants ja trall Euroopa Liidu rütmis ei erine kuidagi NSVList. Siis nimetati neid kommunistideks, aga nüüd on nad liberaalid-globalistid-maailmaparandajad-kliimavõitlejad jne.
Kuidas võtta,võtame mönuga st.elasin 50,40,30 aastat tagasi nagu miska ja elan ka täna.Need kes lubasid suuri pudrumägesid ja piimajõgesid ise selleks lillegi liigutamata on täna poliitikud !
Viriseda pole midagi euroopalike väärtuste st.LBTG lipu all õnneliku tuleviku poole !
uskumatu visadusega püüab le oma leivaisa piiblit rahvale suruda ja küsib veel selle eest raha
/vabadus öelda välja oma arvamus/…..seda vabadust on hakatud väga jõuliselt piirama. Tsensuuri kehtestamine ja vabaduste kadumine ei ole enam väljamõeldis, vaid reaalsus. Ja jälle tuleb see terror väljastpoolt, millele aitavad kaasa kohalikud kollaborandid, kelle ainukeseks eesmärgiks on isiklik heaolu.
Kui sõna-sõnalt võtta, siis tahtsime ju jah, sellist Eestit, kus elatakse nii nagu me Soome TV-s nägime. Selle oleme saavutanud, aga maailm pole vahepeal seisma jäänud. On selgunud palju uusi asjaolusid, alates lääneliku tarbimisühiskonna kahepalgelise olemuse ja selle tagajärgede, kuni meile täieliku üllatusena saabunud uute külmade sõdade (nüüd on neid juba rohkem kui üks), globaalse saastumise, liikide elupaikade hävimise (mille tulemus tõenäoliselt on pandeemia) ressursside piiratuse jne kohta. On olnud hääli mis hoiatanud, aga meie pole oma suurest eesmärgist taganenud ja oleme nad otsustavalt kõrvale heitnud. Siin ongi meie ajastu üks suur paradoks, tõesti on nagu sõnavabadus, aga sellega kaasneb… Loe rohkem »