Mina kirjutan neid ridu reede hommikul, lugeja loeb neid laupäeval, teades juba kahe esimese veerandfinaali tulemust. Pole hullu, eks me 11. juulil näeme, kes meist see õige eestlane on (loe: Itaalia tuleb Euroopa meistriks, nagu ma 10. juuni Lääne Elus ette nägin).
Keegi tuttav tunnistas mulle, et Šveitsi ja Prantsusmaa kaheksandikfinaali ajal pärast prantslaste 3:1 eduseisu kippus ta päevatööst väsinuna teleri ees tukkuma. Võitja tundus ju selge olevat. Poolunisena märkas ta äkki, et šveitslased hirmsasti juubeldavad ja matš on ka nagu läbi. Tuttaval oli uni nagu luuaga pühitud, aga toimunut ta ei uskunud. Kruttis teleri järelvaatamisrežiimile – et küllap tehti otsesaates mingi saateviga. Et nüüd ta vaatab seda õiget filmi. Aga võta näpust, korduses oli kõik sama, mida ta unisenagi oli näinud. Tuttav rääkis, et pärast seda ei tulnud tal enam kaks tundi und, vastu hommikut olla sõba silmale saanud.
