Avakülg Tags Jalgpalli EM

Silt: jalgpalli EM

Aivo Paljasmaa: Itaalia on Euroopa meister!

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Mida oligi tarvis tõestada ja mida mina julgesin välja öelda enne EMi finaalturniiri algust. (vt 10. juuni Lääne Elu). Paljud eksperdid ja spetsialistid pidasid itaallasi tol hetkel 5.–7. koha vääriliseks. Ennast kiitmast ma ei väsi, sest olen kahel korral enne MMi ennustanud Prantsusmaa võitu. Sedapuhku olin aga kindel, et prantslased EMi ei võida – parimal juhul jõuavad nad veerand- või poolfinaali. Finaal Wembley jalgpallimurul võttis mu üle kere kangeks. Juba 2. mänguminutil läksid inglased 1:0 juhtima. Ma ei teinud ühtegi häält, aga mu elukaaslane tuli köögist supilusikatäie südamerohutilkadega. Ka pärast seda ei öelnud ma ühtegi silpi.

Aivo Paljasmaa: vana hea Inglismaa mõjub ähvardavalt

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] See tippjalgpall hakkab tervisele. Ma ei mõtle siin sportlasi, vaid pealtvaatajaid. Näiteks möödunud reedel vaatasin kuus tundi järjest kahte veerandfinaali ja pärast seda vajusin kossaki voodisse pikali ja kirusin oma neetud spordikirge, mis on kestnud jutti 65 aastat. No lihtsalt ei jõua enam, ei vaimselt ega füüsiliselt. Mul ei ole isiklikult midagi Hispaania vutikoondise vastu, kuid olin üdini Šveitsi poolt. Kui nende imemootor Xherdan Shaqiri saatis palli hispaanlaste väravavõrku seisuks 1:1, hüppasin rõõmust peaga vaata et lakke. Shaqiril on kael jämedam kui pea ja tänu oma lühikesele kasvule mõjub ta platsil nagu reaktiivmootoriga kihutav taburet (andku lehelugejad mulle selline kunstiline võrdlus andeks). Mis tõestab seda, et vutt on sisuliselt demokraatlik mäng, ole sa siis paks või peenike. Mäletan lapsepõlvest, kui me pimedani poistekambaga nahkkera taga ajasime ja mõni trullakas poiss platsi ääres jalalt jalale tammudes häbelikult ootas, et ehk võetakse ka teda mängu. Siis mõni suurem poiss hõikas lõpuks, et paks läheb väravasse. Trullakas vudiski, silmad säramas, kahe kivi vahele (ega meil siis päris vutiväravaid polnud) ja kahjuks lasi nii mõnegi palli sisse. Aga tühja sellest, ta oli ikkagi osaline.

Aivo Paljasmaa: meile maitseb Šveitsi juust, ungarlased aga ihalevad kuningriiki tagasi

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Mina kirjutan neid ridu reede hommikul, lugeja loeb neid laupäeval, teades juba kahe esimese veerandfinaali tulemust. Pole hullu, eks me 11. juulil näeme, kes meist see õige eestlane on (loe: Itaalia tuleb Euroopa meistriks, nagu ma 10. juuni Lääne Elus ette nägin). Keegi tuttav tunnistas mulle, et Šveitsi ja Prantsusmaa kaheksandikfinaali ajal pärast prantslaste 3:1 eduseisu kippus ta päevatööst väsinuna teleri ees tukkuma. Võitja tundus ju selge olevat. Poolunisena märkas ta äkki, et šveitslased hirmsasti juubeldavad ja matš on ka nagu läbi. Tuttaval oli uni nagu luuaga pühitud, aga toimunut ta ei uskunud. Kruttis teleri järelvaatamisrežiimile – et küllap tehti otsesaates mingi saateviga. Et nüüd ta vaatab seda õiget filmi. Aga võta näpust, korduses oli kõik sama, mida ta unisenagi oli näinud. Tuttav rääkis, et pärast seda ei tulnud tal enam kaks tundi und, vastu hommikut olla sõba silmale saanud.

Aivo Paljasmaa: Aet Süvari ja kõndiv entsüklopeedia

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Pühapäeva õhtul lõppesid mängud A-alagrupis. Itaalia saatis Walesi vastu platsile kaheksa uut meest, kes polnud seda võimalust kahes esimeses matšis saanud. Nende kaitsetala, puhkepäeva nautinud 36aastane Giorgio Chellini ütles enne matši, et näitlejaid võib vahetada, aga stsenaarium jääb samaks. Taevasinised ründasidki endistviisi julgelt ja sisukalt. Võit saadi tulemusega 1:0. Itaalia koondis on jätkamas imelist seeriat. Kaotuskibedust pole nad tunda saanud viimases 30 kohtumises (maailma tippmark on Brasiilia käes, kes suutis kaotust vältida 35 mängu järjest). Itaalia on võitnud viimased 11 mängu, kusjuures kümme viimast kuivalt. Nende koondise värav on praeguseks lukus püsinud 1065 mänguminutit järjest.

Aivo Paljasmaa: meie igapäevast jalgpalli anna meile sa

content/uploads/2021/06/aivo-paljasmaa_elenfreivald-2.jpg"> Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Vutihullus on praegustel kuumadel juunipäevil haaranud ka koduperenaisi. Ennegi on tiitlivõistluste ajal märgata olnud, et kirglik seebiooperite telepublik leiab endale siis uued ihalusobjektid. „Kas Ronaldo mängib täna ka?” küsis üks eakas memm teiselt, olles eelmisel õhtul näinud Portugali võidumängu. Vestluspartneriks oli vanem linnaproua, kelle jalgpalliusk kandub lausa aastate taha ja kes jälgib aastaringi näiteks Inglise liiga mänge. Too partner vastas turtsudes, et ta ei salli seda Tipa-Tapat silmaotsaski. „Ta on üks igavene kekutis.” Inglise jalgpalli asjatundja ristis super-Ronaldo nimega Tipa-Tapa. Kolmas koduperenaine õhkas nende kõrval, et pärast taanlase Erikseniga juhtunud kohutavat õnnetust oli soomlastel jultumust hätta sattunud taanlasi võita. „Mul oli taanlastest nii kahju.” Igatahes ei ole armsatel vanamemmedel praegu aega seebioopereid vaadata. Nemad on nüüd jalgpalliusku ja nõuavad igapäevast lisa. Soomlaste esmakordne pääs EMi finaalturniirile jätkus matšiga Venemaa koondise vastu.

Aivo Paljasmaa: üks väravavaht jalutas aasal haljal

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Robert Lewandowski silmades peegeldus meeleheide. Poola vutifännid staadionitribüünil vakatasid. Nende lemmikud olid jäänud Slovakkia vastu kaotusseisu 1:2 ja selle tulemusega mäng lõppeski. Pan Lewandowski ja kompanii sammusid löödud pilgul pallimurult minema. Mis maksab selle kõrval mullune maailma parima jalgpalluri tiitel või kuldne põli Müncheni Bayerni ridades, kui tribüünidelt kostab kõrvu kaasmaalastest fännide vile! Järjekordne näide, et eelnevad tiitlid ja aunimetused ei maksa platsi peal mitte sentigi. Iga atleet peab võitlusvalmis olema just siin ja praegu. Samuti on tõde selles, et üks supertäht ei otsusta mängu lõpptulemust (kuigi on ka vastupidiseid näiteid). Eelkõige maksab meeskondlik tegutsemine, kus kõik liinid on omavahel tasakaalus.

Aivo Paljasmaa: Taani kaotas, aga elu võitis

[caption id="attachment_285616" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Arvo Tarmula[/caption] EMi kolmandas mängus, laupäeva õhtul Kopenhaagenis toimunud matšil Taani ja Soome vahel juhtus midagi, mille peale vakatasid nii kohalolijad kui ka miljonid televaatajad. Kell 19.43 meie aja järgi varises pallimurule Taani koondise poolkaitsja ja keskvälja mootor, nende viimaste aastate nimekaim jalgpallur Christian Eriksen. Milano Interis mängiva 29aastase taanlase silmad näisid kustuvat ja murule langenu ei liigutanud enam ühtegi kehaosa. Need telekaadrid mõjusid šokina. Taani koondis kogunes lamaja ümber tiheda müürina, et tema abitut olekut varjata. See mõjus väga inimlikult. Kohale jooksis staadionil viibiv meditsiiniline abibrigaad. Telepildi järgi võis aimata, et Eriksen keerati murule selili ja alustati tema elustamist. Telekaadris paistsid siiski tema jalad, mis arvatavasti elektrišoki mõjul aeg-ajalt võpatades tõmblesid.

Noorte jalgpalli EM-finaalturniir jõuab Haapsallu

[caption id="attachment_281305" align="alignnone" width="5616"] Haapsalu võõrustas 2012. aastal U19 noormeeste EMi finaalturniiri. Arvo Tarmula[/caption] Jalgpalliliit valis Haapsalu üheks seitsmest Eesti linnast, kus peetakse kevadel kuni 17aastaste jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri mängud. Tegu on kolmanda UEFA suurvõistlusega, mis Eestis toimub: 2012. aastal peeti Tallinnas, Rakveres ja Haapsalus U19 noormeeste EM-finaalturniir ja mullu Tallinnas UEFA superkarikafinaal.