Mai viimastel päevadel arutas valitsuskabinet sundüürnike jaoks olulisel teemal, milleks oli omandireformi sotsiaalsete ja õiguslike mõjude kohta koostatud teadusuuring.
Teadupärast ei ole 30 aasta tagune omandireform praeguseks veel lõppenud, sest lahendamata on paljude nende inimeste mured, kel puudus õigus oma eluruumi erastamiseks. Koostatud registri andmeil ootavad lahendust kümned tuhanded sundüürnikud peaaegu 22 000 eluruumis.
Sundüürnike küsimusega oleme sisulisemalt tegelenud 2017. aastast, kui tollane Jüri Ratase juhitud valitsus moodustas ekspertidest omandireformi valitsuskomisjoni. Seejärel telliti 2019. aastal teadusuuring, mille abil soovisime vastust küsimusele, kas sundüürnikele tekitati omandireformi käigus varalist ja moraalset ülekohut ning millised on võimalused selle ülekohtu leevendamiseks.
Kõnealune uuring on suur samm edasi, sest taolist teaduslikku käsitlust omandireformi mõjude kohta ei ole varem Eesti ajaloos kunagi koostatud. Kogu protsess on seni hõlmanud mitme aasta pikkkust tööd ja tegevused on jätkunud hoolimata sellest, et selle aja jooksul on Eestis võimul olnud kolm eri valitsust. Keskerakonna jaoks on sundüürnike probleemi lahendamine olnud alati oluline teema ja oleme nii palju kui võimalik seda teemat ka valitsuses vedanud.
Sundüürnike seisukoht on, et riigi- ja munitsipaaleluruumide üürnikele, kellel ei olnud võimalik oma eluruumi erastada, tuleks heastada omandireformis saadud aineline ja moraalne kahju. See seisukoht on igati arusaadav, mistõttu tuleb valitsusel varem või hiljem siiski otsustada, milline on riigi nägemus sundüürnike probleemi olemusest ja võimalikest lahendustest.
Valitsuskabinetis arutasimegi detailsemalt valminud teadusuuringu järeldusi ning selles esitatud ettepanekuid. Teadlaste hinnangul kannatasid sundüürnikud mitmes mõttes – esiteks kaotasid nad kodu ehk olid sunnitud lahkuma kogu sinna juurde kuuluvaga, kuid kannatused olid ka rahalised.
Eesti elanike avaliku arvamuse uuringust selgus, et enamiku arvates (71% vastanutest) said sundüürnikud omandireformi käigus teenimatult kannatada, 51% leiab, et riik peaks püüdma seda ülekohut mingis ulatuses heastada, 26% on sellele vastu ja 23% ei oma selget seisukohta. Sundüürnike suhtes väljendavad empaatilist hoiakut ka paljud neist, kes pigem kiidavad heaks endistele (sõjaeelsete) omanikele või nende pärijatele omandi tagastamise. Seega läheb sundüürnike küsimus jätkuvalt Eesti inimestele korda.
Teadlased pakkusid välja, et riik võiks proovida leida võimaluse sundüürnikele kahju leevendamiseks, näiteks läbimõeldud heastamismeetmete kaudu. Kaaluda võiks nii võrdse või vähediferentseeritud suurusega solidaarsushüvitisi (nn valuraha) isikutele, kellel ei olnud võimalik oma eluruumi erastada, kuid teiseks võimaluseks on vajaduspõhised toetusmeetmed neile korterist ilma jäänud endistele sundüürnikele, kes on sattunud suurtesse majanduslikesse raskustesse ja pole suutnud oma eluasemeprobleeme seniajani lahendada.
Valitsuskabinetis jõudsime seisukohale, et selles küsimuses otsuse langetamiseks on vaja võimalikke heastamismeetmeid lähemalt analüüsida. Praegu ei ole teada, milliseid rahalisi võimalusi heastamismeetmete rakendamine riigilt nõuaks ning kas sellist raha on võimalik leida. Kindlasti vajab täpsemalt läbimõtlemist ka see, milline lahendusvariant oleks kõige sobilikum soovitud eesmärgi saavutamiseks ja õiglasem, et ei tekiks uut võimalikku ülekohut või kahju.
Seetõttu plaanib rahandusministeerium lähikuudel uuringus välja pakutud meetmete detailsemat sisustamist jätkata, et sügisel oleks võimalik järgmiste sammude osas konkreetsemad otsused langetada. Ettepanekud valitsuskabineti nõupidamisele on plaanis esitada selle aasta novembriks.
dvigateli ja teiste üleliiduliste eestis olnud sõjatööstusettevõtete töötajad , kes said tallinnasse ja lasnamäele tasuta korterid tuleks lugeda ka sundüürnikeks ja panna nad keldrikorterite järjekorda
Ükski euro ei kompenseeri ülekohut, euro tuleb ja läheb, õiglane kompensatsioon on praeguse elamispinna erastamine!
Ärge võtke tõsiselt mida räägitakse 1 aprillil ja enne järjekordseid valimisi !
on ikka silamkirjalikkus kui sundüürnikele mämgitakse päästeinglit aga nende lapsi küüditatakse soome tööleküüditamise kaudu endiselt edasi.
kas osa tänaseid sundüürnikke pole mitte need , kellele nõukogude võim lojaalsuse eest siberisse saadetute eluruumid tasuta andis, nõukogude töötajad, jõustruktuuride ametnikud, omavalitsuste ja partei aktivistid