10

Jaanus Riimets: kui jõukus oli süü

Lääne Elu

info@le.ee

Juuniküüditamise mälestustseremoonia Ristil. Foto: Andra Kirna
Juuniküüditamise mälestustseremoonia Ristil. Foto: Andra Kirna

Ühe inimese eluiga saab mööda päevast, mil meie maal pandi toime vast ajaloo esimene massiküüditamine. Üsna vähe on veel järel neid, kes seda kohutavat sündmust ise mäletavad.

Eelmise sajandi totalitaarsetele režiimidele oli omane inimestel vahet teha, ja ikka enamasti selle alusel, mis inimesest endast vahetegemise ajaks enam ei sõltunud. Kui taluperemees või äriomanik oleks ette teadnud, et tuleb aeg, mil jõukus on karistust väärt süü võimu ees, oleks ta ehk vähem töötanud ja veel vähem teistel tööd saada aidanud. N-ö ekspluateerimist pidasidki kommunistid selleks kõige suuremaks süüks.

Ega natsidega lugu parem polnud. Kuigi antisemitismil on ajalooliselt palju eri tagamaid, oli peamine põhjus juutide vihkamiseks ikka see, et nood olid ülejäänud rahvastikust jõukamal järjel. Pole üldse juhus, et esimesel suurküüditamisel viidi Siberisse sajandik eestlastest ja kümnendik siinsetest juutidest. Kurioosne on siin see, et nii mõnigi jäi tänu sellele ikkagi ellu, sest uued vallutajad mõrvasid kohalikud juudid erandit tegemata.

Miks siis destruktiivsed grupeeringud ei salli jõukust ja lausa vihkavad rikkust? Kas neile endile materiaalsed väärtused midagi ei tähenda? Keegi kunagi ütles bolševike kohta, et nende endi elu maksis neil kolm kopikat, aga kaasinimese elu ei maksnud sedagi. Tõesti, paljud revolutsionäärid ei taotlenud isiklikke hüvesid, kuid sugugi mitte kõik. Kõige tähtsam oli mõlema kategooria mässajatele võim.

Kui tühine inimene saab võimaluse teisi käsutada, ilmneb tema tühisus erilisel moel. Ta verejanu, mis seni oli seadusliku riigivõimu poolt pärsitud, saab oma õige hoo sisse. Massilised küüditamised ja hukkamised selliste võimurite poolt näitavad lähemal vaatlusel, et isegi nende võimu säilitamise seisukohalt olid need üsna mõttetud.

Tegelik põhjus inimsusvastasteks kuritegudeks on alati olnud oma tühisuse eest maailmale kättemaksmine. Arusaamine, et seaduslikul teel ei olda suuteline erilist positsiooni ühiskonnas saavutama, viib paratamatult selleni, et hakatakse kas avalikult või salaja kasutama ebaseaduslikke meetodeid. Muidugi on terves ühiskonnas alati olemas ka teatud toetusgrupp. Miks inimesed kas siis aktiivselt – vähemus – või passiivselt – suurem hulk, aga kunagi kaugeltki mitte kõik – ikkagi kurjategijaid võimule saamise juures toetab? Eks loodetakse oma elujärge parandada, aga enamasti on tõukejõuks ikka kadedus nende suhtes, kel on elus paremini läinud.

Muidugi pole vastutusest päris ilma ka seadusliku korra tugisambad. Sõjaeelse Eesti vabariigi ajal oli tuntud lauluke „Rikas ja vaene”. Seal on sõnad: „Kes on rikas, teeb sageli pankrotti, aga vaene talle puistama peab kotti.” Kui seaduslikus riigis olid võimu toetuspunktideks kaupmeeste kojad ja seadusetus riigis kehvikute komiteed, siis eks ahnust võõra vara järele oli ikkagi mõlemal pool. Kuigi sellist rahaahnust, nagu oli omane rubla kehtimise ajale, pole ma kohanud üheski teises ajastus ei oma kogemuste ega ka teiste mälestuste järgi.

Peame olema mineviku ees ausad, et see kunagi enam ei korduks. Ülekohut oli ka Pätsi ajal, kuigi presidenti ennast selles küll süüdistada ei saa. Usun siiralt tema sõnu Kadrioru rõdult, et tema jaoks olid kõik eestlased üheväärsed. Pärast vapside mässu likvideerimist kehtestati küll suhteliselt karmid reeglid, aga need polnud presidendi poolt eesmärk omaette. Seda tõendavad mitmed sammud, näiteks mitmesuguste ühiskondlike juhtimis- ja kontrollorganite loomine. Tööliskoda näiteks, mis kindlasti võitles tööliste huvide eest rohkem kui kogu kommunistlik partei kokku. Samm-sammult oli plaan taastada demokraatia. Iseasi, kas oli õige amnestiaga vabastada mõned vapside ja kommunistide seas olevad riiklikud kurjategijad. Ajalugu näitas hiljem, et enamik neist liitus aktiivses koostöös meie riiki okupeerinud võimudega. Iseasi, kas nende jätkuv vangishoidmine oleks olukorda muutnud.

Mida võime minevikust õppida? Kas tulevikus on võimalik selliseid õudusid nagu 14. juunil 1941 vältida? Ehk on. Minu meelest on parim viis selleks inimkeskne sotsiaalne kaitse. Kui inimesed näevad, et riik aitab nende keskel olevaid nõrgemaid, siis mõtlevad nad, et neilgi on abi loota, kui raskused tulevad, ja mässumeel taandub väikeseks porisemiseks selle üle, et naabri-Juhan on endale parema auto suutnud soetada. Päris kadeduseta eesti inimene vist elada ei oskagi.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
uskmatu-toomas
uskmatu-toomas

Meie ümber liigub iga päev kümneid ja kümneid inimesi kes asjaolude muutudes on valmis inimesi Siberisse või Klooga surmalaagritesse suunama !

Üks nendest liikujatest
Üks nendest liikujatest

on tyhisus, kes on eramaa omanike vihkaja. Kuigi pole ta selleks suuteline.

Jaanus
Jaanus

Tõesti, ega inimeste kurjus pole kuhugi kadunud.Eks nad kirjutaks anonüümkirju nüüd ka,aga pole vist eriti kellele kirjutada.

tyhisus
tyhisus

piirab oma elamise siltidega ERAMAA, et näidata vahet enda ja teistega, kui meil erastamine päevakorda tõusis, tehti saksmannide ettepanekul teadlik valik eestlaste omavahel tülliajamiseks ja see töötab hästi

Kui Eramaa
Kui Eramaa

silt sind tülli ajab, siis oled küll nõrk. Tule mõistusele, inimesed ongi ju erinevad

postimees kierjutab
postimees kierjutab

Meil tuleb hakata seda aega ootama millal neid uusküüditamise läbiviijaid hakatakse vastutusele võtma ja see aeg tuleb iga päevaga aina lähemale.

kiku
kiku

nüüd maksad ise sõidupileti raha külmale maale sõiduks ka veel kinni. see ongi orjale juba vabadus.

nimi
nimi

See on tänapäeval ka nii. Ega kadedus, rumalus ja ahnus kuhugi kadunud ei ole. Täpselt sama lollakad või natuke hullemadki on tänased inimesed.

uskmatu-toomas
uskmatu-toomas

“kui jõukus oli süü” mitte ainult vaid suurem süü oli kadedus,ahnus,pugejalikkus !

pole
pole

lootustki, et ref ja kesk algatavad Euroopa sotsiaalharta lepingu allakirjutamise , selle kõikides punktides, mis tagavad eesti rahvale võrdsed võimalused ja õigused teiste euroopa riikidega, sh. ka ootuse väärikale vananemisele ja õiglase pensioni kunagi ka oma plaanidesse võtavad, nende mure on , et rootsi pangad oma kasumi maksuvabalt eestist välja saaks viia ja rootsi penskarid hästi elada

wpDiscuz