Eestis on tervelt 800 last, kes ei saa kasvada sünnivanematega. Põhjuseid on erinevaid – vanemate ootamatud haigused, sõltuvused ja muud elulised raskused.
Sellisel juhul tulevad appi inimesed, kes avavad oma koduukse, et pakkuda tuge, armastust ja hoolt teistest vanematest sündinud lastele. Hoolduspere vanem on lapse jaoks nagu ema või isa, kes teda igapäevaselt toetab ja hoiab. Lapse seaduslik esindaja on küll kohalik omavalitsus, ent reaalsuses tähendab see jagatud vastutust. Nii võtab omavalitsus koos perega vastu olulisemad otsused, näiteks tervise või hariduse teemal.
Kahjuks pole üleriigilises hooldusperede registris praegu ühtegi Läänemaa peret, kes oleks valmis pakkuma kodu seda vajavale lapsele. Ometi on vajadus selleks olemas.
„Ka Lääne maakonnas on ette tulnud olukordi, kus pere satub kriisiolukorda ning lastekaitsetöötajatel tuleb laps vanematest eraldada,” ütles Haapsalu aselinnapea Kaja Rootare. „Neid olukordi ei ole õnneks palju, ometi on iga selline kogemus lapse jaoks traumeeriv ja ta vajab väga palju toetust.”
„Meil on ka lapsi, kes on pidanud oma kodukohast lahkuma. Ometi usume siiralt, et meie ümber on inimesi, kes selle võimaluse peale mõtleksid,” lisas Rootare. Kuigi mõnikord on lapse jaoks turvalisem elukeskkonda vahetada, on sageli just tema huvides, et ta saaks jääda kodukanti. „Nii ei tule tal näiteks vahetada lasteaeda või kooli ning jääb alles võimalus suhelda sünniperega – muidugi kui olukord seda lubab,” täpsustas Rootare.
Hirmud ja müüdid
„Väga sageli takistab peresid hirm, teadmatus ja müüdid,” kommenteeris sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse nõunik Nadežda Leosk. „Ekslikult arvatakse, et sul peab olema oma maja või et üksiku inimese juurde last ei lubata. Mõni inimene on arvanud, et on liiga noor või vana või et kasupereks on hirmus keeruline saada.” Tegelikult kestab see protsess keskmiselt vaid pool aastat kuni aasta ning olulisem on see, et inimene julgeb abi vastu võtta kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajalt ja kasuperesid toetavatelt MTÜdelt, kes pakuvad mentoreid, koosviibimisi jpm.
Sageli usutakse, et teises peres sündinud lapsed on väga problemaatilised. Loomulikult võtabki laps uude perre kaasa oma „seljakoti” ehk seniste kogemuste pagasi. Võibolla on last mitu korda hüljatud või on tema suhtes kasutatud vägivalda. Siingi tuleb appi tugistruktuur, ent kindlasti tasub ka vanemal vaadata enda hinge ja veenduda, et ta on proovikiviks valmis.
Sarnaseid proovikivisid meenutavad Elise ja Norman, kes kohtusid kaks ja pool aastat tagasi toreda kaheksa-aastase poisiga: „Kui ta meie juurde elama tuli, oli ta peaaegu musterlaps. Aga mesinädalate periood möödub paari nädalaga ning uute piiride kehtestamise periood oligi kõige raskem. Lapsel on sünnikodust tulenevalt omad toimetulekumehhanismid ja kujutlus maailmast. Tema puhul tähendas see, et ta oli harjunud, et selleks, et teda kuulataks, tuleb võimalikult kõvasti karjuda. Ja nii ta aina karjus, ja meie rääkisime rahulikult, kuni ta hakkas vaikselt aru saama, et karjumine ei vii kuhugi. Mõned kuud olid kõige raskemad, edasi läks tasapisi paremaks.”
Mitte ainult pikaajaline hool
Sageli on inimesed kuulnud juhtumitest, kus laps ei saa sünnikodus suureks kasvada, kuigi tema vanematelt ei võeta hooldusõigust ära. Näiteks ei tule vanem ise lapse kasvatamisega toime, olgu põhjuseks tervise- või sõltuvusprobleemid. Sel juhul on parim, kui laps saab kasvada täiskasvanuks hooldusperes, kus teda hoitakse ja armastatakse, sest iga laps vajab enda kõrvale kindlat inimest, keda usaldada ja kellele toetuda. Täiskasvanul tuleb toetada ka lapse sidet oma juurtega. Nimelt tuleb iga laps uude perre oma loo ja kaotuse kogemusega ning kasuvanemate kätes on laps oma perelooga sõbraks teha.
Vähem teatakse, et teinekord läheb tarvis lühiajalist hoolt, mis võib kesta mõnest päevast kuni kolme kuuni. Näiteks peab lapse sünnivanem minema ravile või rehabilitatsiooni, või on ta kinnipidamisasutuses – põhjuseid on seinast seina. Ent lähikonnas pole kedagi, kes lapse eest sel ajal hoolitseks. Teinekord vajavad puudega laste vanemad aeg-ajalt hingetõmbeaega. Sellisel juhul on parim lahendus, kui lapsele leitakse pere, kes tema eest ajutiselt hoolitseb. Ka ajutist hoolt pakkuvad pered saavad sarnast tuge nagu pikaajalised hoolduspered. Oluline on ka emotsionaalne valmisolek, et laps võib tulla peresse lühikese etteteatamisega, ent võib ka sama ootamatult naasta sünniperekonda.
Miks tasub eelistada lühiajalist peres kasvamist näiteks institutsionaalsele asendushooldusele, vana nimega lastekodule? „Laps vajab stabiilsust ja piire, mis ei muutu,” räägivad Anne ja Aare, kellel on kogemus lapsele kodu pakkumisega olemas. „Asenduskodus võib kasvatajaid olla aga viis erinevat ja iga kord, kui tuleb uus inimene, siis jälle asi muutub. Sellises olukorras õpib laps selgeks manipulatsioonid, et „tema lubas kauem telekat vaadata! Miks sina ei luba?”. Aga kui stabiilsus ja piirid on paigas, siis ta rahuneb. Ta saab olla laps ja tegeleda asjadega, millega üks laps peab tegelema.”
Praegu katsetatakse projekti korras ajutise hooldusena ka uut teenust, nimelt kriisihooldusperekonda. Selline pere hoiab ja kasvatab last kuni 90 päeva ning on valmis võtma lapse enda juurde kahetunnise etteteatamisega. Nii tagatakse, et laps jõuab otse peresse ega satu vahepeal turvakodusse.
Erinevalt pikaajalisest ja lühiajalisest hooldusest saavad kriisihoolduspered valmisolekutasuna miinimumpalka. Kriisihoolduspereks sobivad inimesed, kes töötavad kodus ja kelle töö ei sega neid lapse eest hoolitsemast. Erinevalt teistest lühi- ja pikaajalise asendushoolduse vormidest tuleb projektis osalevatel perel läbida traumakoolitus. Sellist hoolt pakub Ene pere, kelle sõnul on kriisihoolduspere nagu toetav käsi väiksele inimesele, et ta ühiskonnas toime tuleks.
Hoolduspereks saamine
Kui kaalud võimalust saada hoolduspereks või alles mõtiskled neil teemadel, võta julgelt ühendust Lääne maakonna lastekaitsetöötajatega: Haapsalus Kaasi Almers (472 5350, 566 96420, kaasi.almers@haapsalulv.ee), Lääne-Nigula vallas Lisett Randlepp (472 0305, 529 2463, lisett.randlepp@laanenigula.ee). Samuti on sinu jaoks olemas sotsiaalkindlustusameti spetsialistid.
Kõik hoolduspered läbivad hindamise ja PRIDE koolituse ning vajadusel saavad nad toetavad teenuseid nii individuaalselt kui ka rühmas. Uuri lisa ka veebilehelt tarkvanem.ee.
Brigitta Davidjants
sotsiaalkindlustusamet
Lapsi peredest eemaldama. Põhjamaades on sellest juba päris miljonibisness saanud. Mingi inimene siin otsustab teiste elude üle. Väga ohtlik ja libe tee, millal nad siin riigis selle äri käima lükkavad.Kuidagi peaks sellele vastu astuma.
Miinuseladujad peaks teadma, et peresse võetud laps saab põhjamaades suure riigipoolse toetuste omanikuks, pluss vahendajad saavad oma osa. Iga pere, kes võõra lapse kasvatada võtab on otseselt süüdi selle äritsemise õitsengus. Pole nõudmist, pole ka pakkumist.
Tähendab lapse võtnud pere ja vahendaja saavad suured toetused
Meil tuksis head palgad ja kõtu täis
Mida kuradima lapsi saa siin kasvatad kui Urmas Suklese ja Koit Uusi firmad on rajanud enda ettevõtted orja tööjõule makste sulle sandi kopikaid. Enamus läänemaa toimivaid niinimetatud äri plaane pärinevad nõuka ajast
Oma hädades on kõige lihtsam teisi süüdistada. Tee midagi, et sa ei pea nn orjatööl käima! Pole ju sunniviisiline.