Õnne Pillak: kolm olulist sammu perede heaolu parandamiseks

Selleks, et Eestis sünniks rohkem lapsi, on vaja väärtustada igat last – nii neid, kes on juba sündinud, kui ka neid, keda alles planeeritakse.

Riigikogus vastu võetud perehüvitiste seaduse muudatused aitavad kaasa just neile eesmärkidele. Edaspidi ei arvestata vanemahüvitise perioodi koroonakriisi ajal töötuna arvel oldud aega, peretoetusi hakatakse maksma ka surnult sündinud laste vanematele ning 16–19aastastele lastele lapsetoetuste maksmist pikendatakse sügisel kuu võrra.

Minu vanaemal oli 15 last. Nad elasid oma perega maal, väikeses talus, mitte külluses. Aga ta oli rikas, sest tal oli suur pere, lapsed ja lapselapsed, kes teda armastasid ja tema eest hoolitsesid, kuni tal oli aeg minna pilvepiirile. Isegi kui ma kõigest väest püüan, võin vaid pisut aimata, mis tunne on olla nii paljude laste ema. Punastades mõtlen teinekord, kui keeruline on vahel kõigest oma kahega hakkama saada. Ja veel praegu, kui meil on laste saamiseks ja kasvatamiseks tubli toetusvõrgustik riigi ja omavalitsuste poolt. Sellegipoolest saab lastega perede elu veel mugavamaks teha.

Koroonakriis on naiste nägu. Eesliinil töötajad on peamiselt naised. Lastega koju jäävad enamjaolt emad. Kahjuks on kriisis ka lapseootel naistel suurem risk töötuks jääda. Selleks, et lapseootuse aeg ja hiljem lapsega kodus olemine oleks muretum, saame hoida nende perede vanemahüvitist ilma seda vähendamata.

Kui lapseootel naine jääb töötuks, siis sellel ja järgmisel kahel aastal töötuna arvel oldud aega vanemahüvitise arvestamisse ei lähe. See annab kriisis töö kaotanud tulevastele emadele suurema turvatunde, et lapsega koju jäädes saadakse majanduslikult hakkama. Oluline on, et kriisihirmude tõttu ei jääks ükski laps sündimata ja pere saaks muretult pühenduda oma beebi ootusele ja kasvatamisele. Tegu on praegu tähtajalise kriisimeetmega, mis kehtib aastatel 2021–2023. Kui pärast ajutise meetme mõju ja tulemuslikkuse analüüsimist selgub, et meede on jätkuvalt vajalik, siis mõtlen, et tasub kaaluda ja arutada, kuidas disainida pikaajaline ja jätkusuutlik uus lahendus, mis töö kaotanud tulevasi lapsevanemaid aitaks. Aga see on juba uus arutelu tulevikuks.

Teine, emotsionaalselt isegi suurem muudatus on toetus surnult sündinud laste peredele. Kui mu soovi keegi kuulda võtaks ja täita saaks, siis soovin, et ükski pere ei peaks läbi elama tragöödiat kaotada oma veel sündimata laps.

Meie ei saa peredelt ära võtta kaotusvalu, aga saame pakkuda abi ja turvatunnet keerulisel ajal. Pakkuda emadele ja isadele aega leinamiseks, kiirustamata ja tundmata pinget, kuidas hakkama saada majanduslikult, kui jõudu igapäevasteks tegemisteks ja töötamiseks sel ajal ei ole. Sünnitoetuse, lühendatud vanemahüvitise ja isapuhkuse võimaldamine annab neile peredele vajaliku aja ja abi.

Kolmas, aga mitte vähem tähtsam muudatus on lastetoetuse maksmise pikendamine kuu võrra 16–19aastastele lastele. Muudatuse põhjus on praktiline. Septembriks ei ole sotsiaalkindlustusametile laekunud kõigi edasi õppima läinud laste andmed ja seepärast saab osa peresid lastetoetust hiljem. Toetuse maksmise pikendamine on vajalik, et kõik pered, kellel on õigus lastetoetust saada, seda ka õigel ajal saaksid.

Meie pered on laste saamisel nii tugevad ja innukad, kui tugev on kõige nõrgem pere. See muudatuste pakett näitab, kui eriilmelised on perede vajadused abile ja toetusele. On oluline, et peredele pakutavate teenuste ja toetusmeetmete puhul arvestame kõigi peredega, nende erinevustega ja vajadustega. Vaid nii sünnib meil rohkem lapsi ja on rohkem õnnelikke peresid.