Ajaloolaste ringkonnas on puhkenud tuline vaidlus selle üle, kas Eesti esimesed mündid lasi 13. sajandil lüüa Varbolas valitsenud ristiusu vastu võtnud ülik või tegid seda hoopis Tallinnas end sisse seadnud taanlased. Küsimus pole pelgalt selles, kes kivimüüri, torni ja kahe risti kujutisega mündi lüüa lasi, vaid puudutab muinasaja lõpu ühiskonnakorraldust üldisemalt. Praegune vaidlus pole jäänud suletud ajalooringkondadesse, vaid on jõudnud ka ajakirjandusse ja sotsiaameediasse.
Vaidlusi tuleb teadlaste hulgas ikka ette. Meenutagem näiteks Margus Ilmjärve raamatu ilmumisele järgnenud arutelusid esimese presidendi Konstantin Pätsi tegevuse üle. Kuid kui enamasti arutletaksegi meile ajaliselt tunduvalt lähemal toimunu üle, siis nüüd selle üle, kuidas elati ligi 800 aastat tagasi. Viimati oli 13. sajand sama tuliselt arutluse all kümmekond aastat tagasi, kui ilmus koguteose Eesti ajalugu II keskaega käsitlev köide, kus Läänemaa juurtega Tartu ülikooli keskajaõppejõud Anti Selart läks muistse vabadusvõitluse üldlevinud käsitluse kallale.
Kui 20. sajandi pöördeliste sündmuste kohta on võimalik arhiividest üha uusi, seni tähelepanuta jäänud allikaid välja kaevata, siis 13. sajandi puhul on asi keerulisem. Allikaid napib, need vähesedki killud on mööda eri maade arhiive laiali ja enamasti on need kirja pandud kellegi teise poolt just nii, nagu neile on sobinud. Teine pool, mis meile toonastest oludest aimu annab, on arheoloogia. Maapõuest päevavalgele tulnud esmetega on aga see häda, et silti neil küljes ei ole ja siis tulebki mängu tõlgendamine – võrdlemine naabrite juurest leituga.
Kas selles vaidluses sünnib tõde? Vaevalt küll. Koroonauudistele vahelduseks on aga siiski tore lasta end vahel mõttemängudel kaasa viia ja mõelda selle üle, mis Eestis 13. sajandil toimuda võis.
Sõimamises sünnib meie tõde.
vaidluses ei selgu mitte tõde, vaid see kes oskab enda puudulikku informatsiooni veenvamalt maha müüa.