Paljud aiapidajad armastavad roose, kuigi need kipuvad enamasti olema väga töömahukad lilled. Kevadest sügiseni aina pritsi neid, küll tahmlaiksuse, küll mõne muu seenhaiguse või näljaste satikate vastu, sügisel aga mässa nende talveks valmis panemisega. Isegi talvel ei saa süda rahu, eriti kui korralikku lund pole maha tulnud ja üks talvine vihmasadu ajab teist taga. Kevadel vaatavad meile mahakooritud talvekatete alt aga pahatihti vastu mustaks tõmbunud tüükad ning siis saab jaanipäevani mõistatada, mis saab: kas jäävad ellu või on tõesti lõplikult läinud.
Sellepärast ma enam peenraroosidega mässata ei viitsigi. Olgu nad pealegi lillemaailma kuningad ja õitsemisajal hingematvalt kaunid. Las jääb see ilu minust hoolsamatele inimestele. Nii ma isegi ei planeerinud
