Haapsallu võib tulla urnisein

Nii ruumipuudus kui ka muutunud matusetraditsioon seab kalmistute haldajatele uusi ülesandeid. On neid, kes ei tahagi omaste urni maamulda matta, sest sellega kaasneb kohustus kalmu korras hoida. Selle asemel renditakse 15–20 aastaks urnile kamber kolumbaariumis ehk urniseinas.

Kui mujal Euroopas on kolumbaariumid juba päris vana nähtus, siis Eestis on neid veel vähe. Meil avati esimene paarisaja kambriga kolumbaarium Tallinna Metsakalmistul 2006. Nüüd on sarnane kolumbaarium ka Jõhvi kalmistul ning surnuaedade kõrval on neid hakatud tegema ka siseruumidesse, näiteks Tartu Pauluse kiriku krüpti. Tuulik ütles, et ka Haapsalu linnavalitsusega on arutatud, kuhu kolumbaariumi ja tuhapuisteala sobiks. „Aga praegu on see olnud rohkem jutt, sest nende rajamine sõltub sellest, kuidas linnal raha on,” ütles maastikuarhitekt Tiina Tuulik.

„Tuhapuisteala võiks meil ka olemas olla, sest hauaplats kui kohustus on liikuva ja kiire elutempo juures üle jõu käiv,” ütles Haapsalu Linnahoolduse juhatuse liige Krista Vilta.

Tuuliku mainitud tuhapuisteala on kalmistutel vastavalt kujundatud haljasala, kuhu urni ei maeta, vaid kuhu puistatakse ainult tuhk. Näiteks Skandinaavias on need üsna levinud ja sageli on ala kõrval sein lahkunu nime ning sünni- ja surmadaatumiga plaadikese kinitamiseks. Oma hauakive sinna keegi püstitada ei tohi. „Rootsis nimetatakse neid minneslund (mälestussalu – toim.), kuhu üldjuhul puistavad tuha kalmistutöötajad ja omastele näidatakse enam-vähem piirkond, kuhu tuhk puistati,” rääkis Tuulik. Ta lisas, et need alad on eri moel kujundatud – seal võib olla näiteks veesilm, pink, skulptuur või kivi, mille juures saab inimest mälestamas käia ja lilli panna.

Eesti esimese tuhapuisteala projekteeris Tuulik Tallinna Pärnamäe kalmistule ja nüüdseks on siinna puistatud umbes 3500 inimese tuhk. Skandinaavia omadest eristab seda Tuuliku sõnul see, et Pärnamäel on maa-alune anum, kuhu tuhk pannakse, ja ühtegi nimesilti sinna alale ei paigutata. Enamasti pannaksegi sinna nende tallinlaste tuhk, kellel pole omakseid ja keda matab omavalitsus. Kord aastas, hingedepäeval, korraldatakse seal oikumeeniline teenistus.

Vilta rääkis, et uus huvitav lahendus on puumatus. See tähendab, et kohale, kuhu tuhk maetakse, ei panda hauakivi, vaid istutatakse puu: „Nii rajatakse justkui kalmistupark ja inimesest jääb ilus mälestus.”

Küllike Valk ütles, et maasurnuaedadesse kolumbaariumid ja tuhapuistealad vaevalt niipea jõuavad, kui üldse: „Loodan, et me leiame ikka mõne lahkunu lähedase haua, kuhu urni sängitada.”