Praeguses olukorras on paremjõudude leppimist liiga palju loota, kuid tuleks kokku leppida, milleks kuulumine parempoolsete hulka poliitiliselt aktiivseid inimesi kohustab.
Kes on liberaal, sellest saan ma kuidagi aru. Põhimõtteliselt peaks liberaal tunnistama üle kõige niisugust isikuvabadust, mille aluseks on võimalikult väike hulk ühiskonnapoolseid piiranguid, kuid kes samas suhtub lugupidamisega ka teisitimõtlemisse siis, kui see ei sisalda eneses vägivalda ja järelikult on küllalt salliv nende vahendite suhtes, mille varal hoiab ühiskond kokku. Kokku hoida tal tuleb, teisiti poleks näiteks kivisse puuritud külakaev üldse võimalik. Siiski ei pea liberaal olema ilmtingimata jõukas, nii et kui inimene tahab olla ainuüksi varakas, läheb ta minu meelest üle piiri, sest tema peamiseks eesmärgiks saab sel juhul „puhtalt” omakasu suurendamine. Liberaal peab olema seesmiselt vaba esmajoones iseenese arvel, kokkuhoidlik vältimaks pillamist ja – millega meie kohapealsed liberaalid pole harjunud – oskama loobuda tühitähisest ajaviitest ning ajutisest heaolust. Ei ole liialdus väita, et majanduslikult kaalutlev liberaal peab olema võrdlemisi järjekindel, nagu vanasti öeldi, bilansivõimeline raamatupidaja. Kui tänapäevases Eestis tähendab „lausliberaalsus” enam-vähem sedasama, mida „püstirikkus”, siis on poliitilised põhimõisted lootusetult sassi aetud.
Siinkirjutaja ei ole liberaal, sest mind ei ole selles vaimus ka kasvatatud. Ma olen parempoolne tsentrist ehk liberaalne konservatiiv ehk tüüp, kes küll lepib teisitimõtlemisega, ent ei luba mineviku tegelikkust unustada ega armasta, kui ühiskonnas nähakse ainuüksi vastast või koguni vaenlast. Selles mõttes oli/on madalate maksude poliitika mulle samasugune propagandatrikk nagu pooltasuta kõrgharidus või paigutine tasuta ühistransport, sest nii ühed kui ka teised kiirendavad esmajoones ühiskonna kihistumist ja viivad kas varjatud või täiesti avalike vastasseisudeni.
Näide? Minu arvates on meil tegemist just vastasseisuga, kui me ühelt poolt kirjutame ja räägime teaduspõhisest või ka teadusmahukast tootmisest, teiselt poolt aga ei näe mingit probleemi selles, kui odav on Eestis akadeemiliste inimeste reaalpalk väljaspool erialast töökeskkonda. Püsiva väärtusega teaduslik töö on kallis juba loomuldasa. Ilma erilise liialduseta on see võrreldav kas kellassepa või ka kullassepa tööga (Tartus töötab praegu 3–4 seppa, kusjuures osa neist teeb seda tööd poole koormusega). Reaalpalga all pean ma silmas näiteks neid kulutusi erialasele perioodikale, mida nominaalpalk ei kata, kuna see polegi viimase otseseks ülesandeks. Tänapäeva Eesti on läinud massilise kraadihariduse teed. Liberaalsus seda iseenesest ette ei näe, vastasel korral eeldaks ta, et ühiskond lubaks kraadiharidust kõiges ja kõigile ning järelikult võtaks maha enamiku lävenditest ja tõkenditest. Konservatiiv arvabki teisiti. Hariduse sisu peab olema kättesaadav võimalikult paljudele, kuid hariduse vormi reguleerimisest me ei pääse, sest mitte iga vorm pole jõukohane absoluutselt igaühele. See on üks põhjusi, miks ma olen alati olnud korraliku kutsehariduse poolt ega ole lasknud enesele ligi teatavat ülbust mistahes ilusa ja praktilise käsitöö suhtes.
Kus võib konservatiiv eksida? Hetkel on see pigemini kõmu- kui asjakohane küsimus ega võigi niisugusena head lahendust anda. Kuid kõigepealt ei ole, arvan ma, ühelgi Eestis registreeritud erakonnal õigust kõnelda kõigi konservatiivide või vähemalt kõigi parempoolsete nimel korraga ja väljaspool väitlust. Igasugused ühendused säärast õigust ka ei suurenda, kuna kuskil pole sätestatud, mitmesse ühendusse sa võid kuuluda ja kas see kuuluvus ise on möödapääsmatu või mitte. Parempoolsus Eestis ei tohi eitada Eesti vabariigi okupeerimist nõukogude võimu ja saksa rahvussotsialismi poolt. Eesti vabariik sündis rahva tahtmisest kuuluda läände (selle tollasel kujul). Okupatsiooni ja ühes sellega ka rahvusliku genotsiidi eitamine pööraks meid sovetiseeritud ida suunas tagasi. Kirjutan nimme „okupatsiooni jne”, mitte „tagasitulek vasakpoolsusesse”, kuna vasakpoolsus ja „okupeeritus Moskva Venemaa kasuks” on erinevad asjad. Vasakpoolsus sellisena, nagu see Inglismaal tekkis, taotles klassivahede pehmendamist ehk kapitali kontsentratsiooni hajutamist. Sellest ka inglise komme nimetada sealseid tööerakondlasi mitte liberaalideks, vaid otsesõnu sotsialistideks. Varade ümberjagamine toetumisega ilmselgele vägivallale on hoopiski kommunism ehk ultravasakpoolsus, see, mida Eestis tehti juba suvel 1940, kui eraomand n-ö natsionaliseeriti. Sama tehti siin 1941, samuti 1944 ja 1949–1950.
Kas ultraparempoolsus on parem kui ultravasakpoolsus? Vastuseks ütlen ma selge „ei!”, sest paremäärmuslus võib viia diktatuurile ja meid, s.t Eesti vabariigi kodanikkonda, pööratakse jällegi seljaga lääne poole! Seejuures ei ole minusuguse jaoks lääs põrmugi mitte platonlik ideaalriigistu või kõiki rahuldav heaoluühiskond. Läänel säärasena, nagu me teda olevikus näeme, on mitu partnerit, kuid ka mitu konkurenti: Ees-Aasia, Kagu-Aasia, islamiühiskond, Aafrika, Lõuna-Ameerika ja Põhja-Ameerika. Ükski neist partnereist pole homogeenne ei seesmiselt ega mitte ka oma suhetes Euroopaga, mille Aasia-poolne külg on teatavasti avatud. Küsimus ei seisne sugugi ainult inimõigustes ja intellektuaalse omandi kaitses. Probleemiks on rahvusliku ühiskonna kaasarääkimisvõime asjades, mille aluseks on põhjendatud avatus, näiteks igameheõigus veekogu kallasrajal või kodaniku õigus soovida, et koos põhjendusega ühiskonna poolt vastu võetud otsuse vajalikkuse kohta näidataks ühtlasi ära ka see, kes mille eest vastutab. Näiteks minu äratundmise järgi langetatakse Eesti vabariigis liiga palju niisuguseid personaliotsuseid, mida korrektselt ei põhjendata. Selliste otsuste vahetuks tagajärjeks on üldiselt trots selle sõna ebasoovitavas tähenduses. Aga kui sääraseid trotsijaid üha lisandub, saame tulemuseks demokraatiast võõrandatud inimeste ühiskonna, olgu või mikroskoopilisel kujul, näiteks erakonnasisese ühenduse näol.
Ma ei arvagi, et kujunenud olukorras leiaks aset mingi paremjõudude leppimine. Õppeaasta algus saabub kiiremini kui parempoolsed leiavad ühise keele ja õppeaasta algusele tulevad kohe juurde sügisene viljakoristus ning järgmise aasta riigieelarve menetlemine riigikogus. Liiga palju algusi kõigest mõne kuu jooksul! Otstarbekam on üldarusaadavalt määratleda, milleks kuulumine parempoolsete hulka poliitiliselt aktiivseid inimesi kohustab ja kui suures ringis nad oma jõudu suudavad rakendada. See võib olla väga nõudlik ülesanne isegi kohaliku omavalitsuse piires, eriti muuseas nendel juhtudel, kus on tekkinud konflikt omavalitsuse ja nn tõmbekeskuse vahel.
Mis on näiteks Otepääl tõmbekeskuseks? Sõltub hooajast, kliimast, ent ka turust tähenduses „ruum teatavate teenuste pakkumisel”. Selliseks keskuseks võib olla Tartu, kuid võib olla ka Elva, Kanepi, Põlva, isegi Rõngu. Jah, ma mõistan parempoolseid, kes sääraste konfliktide lahendamisel arvavad, et see on kohaliku tasandi täitevvõimu pädevusse kuuluv probleem, aga tõeliselt parempoolsest probleemist tuleks kõnelda ikkagi riigi mõõtkavas. Kui see oleks nii, mida ma siis õigupoolest kardan?
Kaht asja. Esiteks seda, et suures mõõtkavas kaob nn väikese inimese probleem sootumaks ja teiseks ei näe ma parempoolsuse killunemises seda ühendavat tegurit, mis peaks meie postokupatsioonilist ühiskonda liitma. Reformid on pooleli ja täitevvõimu keskel valitseb hirm. Võibolla oleme muutunud liiga vähenõudlikeks? Kui nii, siis tuleks nõuda senisest palju rohkem selgitusi. Et mitte piirduda üldist laadi ääremärkustega, küsin siis otse: miks on koalitsioonilepe siduvam kui valijate poolt tulevasele rahvaasemikule antud häälte arv ja kas see siduvus on parempoolsusele mingi eriomane tunnus? Äkki on hoopiski nõnda, et osa paremjõududest näeb just koalitsioonileppes tugeva riigi garantiid?
26. juulil 2020 Tähtvere mõisas
