Lääne-Nigula vallavalitsus arutab täna, kas anda Harjumaal registreeritud ettevõttele Catalana luba rajada Kadarpiku vanasse väetiselattu rehvide ümbertöötlemise tehas. Ühe korra on vallavalitsus juba keeldunud, ettevõtja aga ei jäta jonni.
Ühest küljest tundub, et probleemi nagu polegi. Mida seal arutada? Ettevõtja on erakordselt sihikindel, pole poolteist aastat alla andnud, lubab vana, lagunenud nõukogudeaegse hoone ära osta, korda teha, rajada uuenduslikku tehnoloogiat kasutava taaskasutus(näidis)tehase ja tekitada 50-70 uut töökohta. Teisest küljest pole ettevõtjal varasemast suurt midagi ette näidata. Suurejooneline plaan tundub utoopiline. Samas, mine tea – äkki õnnestub?!
Catalana plaan ei ole midagi enneolematut. Kümme aastat tagasi ostis tallinlase Kalev-Martin Mägi juhitav Eakate Hooldekodu OÜ Kirnas nõukogudeaegse korterelamu, kuhu kavatses rajada Eesti esimese korter-tüüpi hooldekodu eakatele. Ettevõte plaanis 2013. aastast hakata Kirnas teenust pakkuma 70-90 eakale ja luua kohapeal 50-60 uut töökohta.
2014. aasta sügisel tuli rühm Hispaania ettevõtjaid välja plaaniga rajada Haapsalu kesklinna endise lihakombinaadi territooriumile eesti suurim andmekeskus, kus pidi tööd saama 200 inimest. Ent Kirna vanadekodust ega Haapsalu serverikeskusest pole enam midagi kuulda. Ka mitme miljardi kroonise investeerimissooviga jaapanlasest ärimees Toshio Kawabe on kadunud nagu vits vette – tõusva päikese maa külad jäid Läänemaale igatahes ehitamata.
Loetelu võiks jätkata, nimetatud kolm pole esimesed ega viimased pöörased ideed. Kadarpiku rehvitöötlemise ettevõte oleks nende kõrval poisike, kui peale rehvide purustamise ja kummimattide valmistamise ei räägitaks uuenduslikust ja ülisoodsa hinnaga müüdavast tehnikast, moodulmajadest, elamispinnast töölistele, keda võib-olla Läänemaalt ei suudetagi leida. Nagu kõigi ülejäänute puhul jääb hinge alati kahtlus – äkki õnnestub?!
