41

Andrus Karnau: kui sõnadel pole enam kaalu

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Andrus Karnau. Foto: Arvo Tarmula
Andrus Karnau. Foto: Arvo Tarmula

Elame ajal, mil sõnadel justkui polekski enam kaalu. Öelda võib ükskõik mida. Et kui on must, siis näita ust. Et ka valged elud loevad. Et müüjatüdruk ohustab riigi iseseisvust. Või et teatris pole Aivar Mäeta enam elurõõmu. Kui valite mind, siis saate 100 eurot pensionitõusu, aga minu valimise järel saite ainult seitse. Ja sellegi üle peate rõõmus olema, sest varasem oli vaid valimiskampaania tühi lubadus.

Kirjutada võib kõike. Näiteks, et keskkonnakaitsjad ja sõnavabaduse eest seisjad võiksid kõik koroonaviirusse surra. Nii võib kirjutada, ja sellest ei juhtu midagi. Sest kui mõni alandatu enesekaitseks õiendama hakkab, siis saab öelda, et see oli nali või valimiskampaania šõu. Või et te ei saanud minust õigesti aru. Kõige parem on öelda sellisel puhul, et haavunu on ideoloogiline tööriist, kes haugub ideoloogiliselt ega oskagi õigesti lugeda ega maailmast aru saada.

Öelda võib ükskõik mida ning sellest ei juhtu mitte midagi. Või kas see ikka on nii, et ei juhtu midagi? Baleriinid saavad haiget, kui peadirektor neile peale heidab. Musti elab Eestis imevähe, aga nemadki tunnevad end ohus olevat, kui loevad, et vanal Läänemaal elab mees, kellele abikaasa on juba valge silmaaukudega mütsi valmis õmmelnud. Ammugi mitte ei taha mõelda nende meeste peale, kellele meeldivad mehed, või naistele, kellele meeldivad naised, kellele Eesti elu on viimased viis aastat olnud piin, talumatu piin, kui hommikust õhtuni igal pool räägitakse sellest, kellega nad võivad sängi minna ja kellega mitte. Arutelu käib kodustest söögilaudadest Toompea riigilaudadeni välja ega näita vaibumise märki.

Me petame end, kui arvame, et sõnade mõjujõud on jäänud väiksemaks, et need ei tähenda enam midagi. Iga ajakirjanik teab, et iga täht on tähtis, sõnast rääkimata. Koolipoiste nali räägib sellest, kuidas koma tappis inimese. Aga ajakirjanikena teame, et see võibki niimoodi juhtuda. Kui mitte otse, siis vähemalt ülekantuna. Või veel hullem on see, kui sõna tapab inimese nii, et võõrad ega kaasteelised sellest ise aru ei saa. Mõnikord ei saa inimene isegi aru, et ta on surnud. Elab ja hingab, aga hing on surnud. Õhk võib küll üle huulte tulla, aga sõnad enam mitte. Sest keegi ei taha, et teda nimetataks karistamatult puupeaks või väärastunud ideoloogiatöötajaks.

Solvatud ja alandatud on üksteist varasematelgi aegadel, sest inimloomus peidab eneses helguse kõrval alati hämarat poolt, mis aeg-ajalt esile trügib. Ent iseseisvas Eestis pole kunagi varem olnud aega, mil seda on võinud teha karistamatult. Nii et keegi ei pane kaasinimese mutta trampimist enam tähelegi. Võib õlgu kehitada ja öelda, et need olid ainult sõnad.

Ott Vallik joonistas ammu, ma ei mäleta, kui ammu, umbes 20 aastat tagasi, Lääne Elu juubeliks särgi kirjaga: „Neegrid on siin valged!“. Ajakirjanikke on ikka leheneegriteks nimetatud. Oleme meiegi, sest igaüks, kes seda tööd on kunagi teinud, see teab, et see on nagu puuvilla korjamine palava päikese käes. Tüütu, raske villakott soonib selga ja kaela ning tagatipuks võib iga hetk end puuvillapõõsa okaste otsas ära veristada.

Kui Ott sellise särgipildi uuesti joonistaks, siis ma peatoimetajana ütleksin talle, et hästi tegid, aga teeme nüüd uuesti. See ei ole enesetsensuur ega lömitamine ei tea mille ees, vaid arusaamine, et Eesti on osa laiast maailmast, kus seda sõna enam ei kasutata. Vähemalt viisakas seltskonnas ei kasutata. Kui keegi ei taha enam Eskimo jäätist süüa, siis on see tema valik, mida ei ole kohane narrida, sest ega me eestlastena ka tahaks, et Peterburis oleks müügil tšuhnaade nime kandev pulgakomm.

Ajakirjanikena me teame, et sõnadel on kaal ka sel ajal, kui tundub, et sõnad on kaalutud. Sõna võib silitada, kiita või surmata ning teha veel tuhandet moodi tegusid. Ajakirjanike peades ja ajalehetoimetuse vaimus meeles püsiv teadmine, et sõnal on kaal, vajab praegusel ajal iseäranis hoolega hoidmist. Lääne Elu loodi kunagi 31 aastat tagasi selleks, et aidata kaasa iseseisvusvõitlusele, sõdides sõnadega eesti keele ja meele püsimise eest. Seda me teeme edasi. Aga teeme nii, et keegi ei saa asja eest teist taga haiget, sest sõnadel on kaal ja meie tahame nende kaalu hoida.

Lääne Elu asutamisest möödus 13. juulil 31 aastat. 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
punkt
punkt

sõnumitooja lüüakse alati esimesena maha

voika
voika

kuule Karnau prooviks nüü mõne nädala ka kaine peaga tööl olla ja need liberalissimuse akadeemia õpikud sealt ajude vahelt välja rookida. Häbi on lugeda sellist hülge möla. Kui eesmärgiks on leht täis kirjutada siis hullumajas on piisavalt vabu ajakirjanikke, kes seda teha võiksid ja teevad seda tasuta, sest honarari sa ju nagu nii ei maksa.

Ei tea
Ei tea

mis seltskonnas autor liigub, et pidevalt homode voodielu teemaks on? Mina lugesin nüüd Lääne Elust alles.

püi
püi

no ju see on siis inimesele südamelähedane teema, juu siis on perekondlikud probleemid vaja kuidagi lahendada. Sest Pille ja Kati väsivad ju ka ära

Tralla sallib
Tralla sallib

Mulle ja teistele pereliikmetele meeldib uutmine – võtame alati uuendusi rõõmuga vastu. Kodus nimetasime kõik toolid ümber tugitoolideks.Oleme ka väga sallivad-kõik käivad sallid ümber kaela nagu Ott Valliku pildisõnumis aastast 2015 ” sallida või mitte?”

Nimi (vabatahtlik)
Nimi (vabatahtlik)

Kui otsesed kuritööd välja arvata, siis asjade ära keelamine on üks halb viis nende vastu võitlemiseks. Neegri asemel on nüüd nii palju halvustavaid väljendeid, irvhambad teritavad üksteise võidu keelt nende leiutamisega.
Aga sõnade kaalust seda, et vähem möla ja rohkem tegusid. Häid tegusid.

Agu
Agu

Väga õige! Kahjuks onngi näha, kui sotsdemokraadid pääsevad ostustama, siis ka kohe igast keelud ja käsud on tulemas. Mängivad mingit suurt isa ja ema ning kõik muud inimesed on väiksed lapsed, kes ise midagi teha ei mõista. Vot selline mulje on jäänud nendest. Kaitse jumal Eestimaad, et sellised enam võimu juurde ei pääseks!!!

Leoniid Kaprinsky
Leoniid Kaprinsky

Nii loll jutt, et täitsa kahju kohe. Miks kirjutada ja ennast huvitavaks teha. Suur mees mingu tööle parem.

Mis
Mis

jampsi sa ajad, Karnau?

Kilekotimees
Kilekotimees

Keegi Karnau väitis EstFori saaga ajal, et EMA on Graanul Investi palgal. Tänaseks on tõestatud vastupidist, Karnau pole vabandanud tänaseni st. Karnau sõna ei maksa mitte s…. i.

Oleks hea,
Oleks hea,

kui Karnau ise oma kirjutise läbi loeks. Noomib iseennast!? Saab näha, kas ka õppust võtab.

Postimees
Postimees

Kirjatüki autor võiks vähem tarbida…

wpDiscuz