Vahel mõtlen, et võiks lasta ehitada endale korralikul vundamendil tugeva puit- või vähemalt tugevast valuterasest karkassiga kasvuhoone. Eriti mõtlesin selle peale läinud sügisel, kuulsusrikka oktoobritormi järel, kui tuul minu tomatimaja metallkarkassi kaheksaks suutis väänata ja polükarbonaatplaadid paarile hektarile laiali pillutada.
Mõtlesin jah, et vaat kus vanasti tehti sügavale kivivundamendile, ei pääsenud selle alt sisse ei mutt ega rott, ja mis siis, et laste poolt iga paari aasta tagant mõni klaas puruks löödi, karkass elas see-eest üle mitu põlvkonda. Ei lõhkunud sellist kasvuhoonet talvine lumi ega sügisene torm, või vähemalt oli oskajal mehel paari purunenud klaasi lihtne vahetada. Ja need kasvuhooned olid nii suured, et kui vanaemal sihuke oli, siis jagus sealt umbes kõigi tema kuue lapse ja kaheteistkümne lapselapse peredele.
Ja minul siin nelikümmend aastat hiljem, näe, sihuke plastist kökats, mis kuus aastat seisab, aga siis saab korra kõvemat tuult ja on käkrus, nagu oleks autoga otsa sõidetud.
Mul see nn plastikust kökats seisab ja toimetab juba kaheksandat aastat ja nagu uus!Suurust on ka piisavalt, 8x3x2,8m tugevdatud tsingitud karkass ja kaetud on 8mm kihtplastikuga, Leedus toodetud ja pole ostetud mingist naiste kataloogist soodukaga! Hinnaks oli tol aja 2100 eurorubla