Kuuldused politsei- ja piirivalveameti (PPA) plaanist likvideerida Haapsalus politseijaoskonna merepäästeüksus, mida küll ametlikult eraldi üksuseks ei nimetata, hakkasid liikuma eelmisel aastal. Mida aeg edasi, seda kindlamas kõneviisis võimalikest muutustest rääkima hakkati ning mullu sügisel jõudis kava ka avalikkuse ette. Toona tõmbas ümberkorraldustele pidurit siseminister Mart Helme, kes moodustas siseministeeriumi juurde teemaga tegeleva komisjoni. Mida komisjon täpsemalt arutas ja milliste tulemusteni jõuti, pole avalikkusele teada antud, kuid 1. aprillil teatas PPA, et mai algusest Haapsalu politseijaoskond enam merepäästega ei tegele.
Argumente, millega PPA otsust põhjendas, on põhiliselt kolm: PPA laevastik vajab tugevdamist, Haapsalu piirkonnas on mereõnnetusi vähe ning siin tegutsevad tugevad vabatahtlike merepäästjate ühingud.
PPA-l on õigus – Haapsalu piirkonnas tegutsevad vabatahtlikud merepäästeorganisatsioonid ongi seni olnud väga tublid. Nad on täitnud oma lepingulisi kohustusi ja väljakutsete peale alati reageerinud, nad on rõhunud oma liikmete koolitustele ning hankinud uut ja paremat varustust. Suuresti on see läinud nii sellepärast, et kohalikel vabatahtlikel on olnud sihikindlad ja aktiivsed eestvedajad. Pole kahtlustki – vabatahtlikud saavad hakkama.
Aeg aga läheb, inimesed saavad vanemaks ja õhin raugeb. Väsinud raua saab välja vahetada, väsinud inimese puhul pole see nii lihtne, sest sama innukaid eestvedajaid ei kasva nagu metsas seeni. Näiteid selle kohta, kuidas suure hooga alanud ettevõtmised eestvedajate väsimuse tõttu aastate jooksul hoogu kaotavad, on Eestis enam kui küll. Mis saab Haapsalu piirkonna merepäästest kolme, viie või kümne aasta pärast, kui vabatahtlike jaks raugeb ja enam ei jõua teha? Sellele ei oska ilmselt keegi vastata.
