„Sellel riigil on saanud küllalt ekspertidest,” ütles mõni nädal enne 2016. aasta euroreferendumit brittide Euroopa Liidust lahkumise toetaja, toonane justiitsminister Michael Gove.
Nagu märgib Euroopa välissuhete nõukogu veebiküljel ilmunud analüüsis üks praeguse aja säravaimaid välispoliitilisi mõtlejaid Ivan Krastev, on koroonaviiruse levik taastanud usu ekspertidesse. Kui Krastevi sõnul tekitasid võla- ja rändekriis suure usaldamatuse, on koroonaviirus usalduse ekspertide vastu taastanud. Kui mängus on inimelud, ei piisa uhhuu-lehekülgedest sotsiaalmeedias ja vandenõuteooriate levitamisest. „Professionaalsus on uuesti moes,” nendib Krastev.
Kui kujutada ette, et Ühendkuningriigis võideldaks koroonaviirusega samasuguse klounaadi abil nagu euroreferendumi ajal 2016. aastal, oleks vist saareriigis juba pooled surnud. Koroonaviirust valeuudised ei huvita.
Üks põhjusi, miks teise maailmasõja lõpu 75. aastapäeva tähistatakse Moskvas, mitte Berliinis, on asjaolu, et Jossif Stalin sai võitu kartusest bonapartismi ees ja usaldas lõpuks oma väejuhte. Adolf Hitler neid aga ei usaldanud, võttes juhtimise sõja käigus enda peale. Lõpptulemust teavad kõik. Võibolla seisis Stalinil silme ees ka Vene viimane keiser Nikolai II, kes esimeses maailmasõjas ülemjuhatajaks hakkas. Selle avantüüri tulemuseks oli keiserliku Venemaa kokkuvarisemine esimeses maailmasõjas ja Nikolai II mõrvamine 1918. aastal.
Praegugi on mängus inimelud ja riigi käekäik. Panused on väga kõrged. Sestap loebki professionaalsus. Igasugune sõda on alati uudne, nii ka koroonaviirus, millega võitlemiseks polnud keegi valmis. Tagantjärele targad oleme me hiljem kõik, aga kriisis tuleb otsuseid langetada kohe ja praegu.
Teistpidi aga nentigem, et pealtnäha saalomonliku tarkusena mõjuv üleskutse, mille järgi ei maksaks otsida süüdlasi, vaid katsuda koos kriis üle elada, tegelikkuses ei kehti. Praegu ei ole küsimus näiteks selles, et keegi värvis vannitoaukse pool tooni ettenähtust valesti. Kui väejuht ei saa oma rindelõigus hakkama, tuleb ta välja vahetada. Mängus on lihtsalt liiga palju. Kui keegi koroonaviiruse leviku vastu võitlejaist ei saa hakkama, tuleb ta asendada.
Ent mina olen liiga ebapädev näitamaks näpuga konkreetsetele inimestele ja asutustele, et nõuda nende väljavahetamist. Mõne poliitiku ja sotsiaalmeedias lällava kodaniku arvates on kõik selge ja süüdlased teada. Kümmekond minutit guugeldamist ei tee kellestki eksperti ja nagu öeldud, koroonaviirus klounaadist suurt ei hooli.
Riik legitimeerib end oma kodanike silmis eelkõige julgeoleku tagajana. Inimesed on nõus maksma makse selle nimel, et olla kaitstud. Esmajoones peetakse siin silmas organiseerumist välise ohu vastu, kuid ka pandeemia ajal tervishoiusüsteemi käigus hoidmine on riigi ülesanne. Inimesed on andnud oma elud paljuski riigi kätesse.
Kui riik ei suuda enam oma kodanike elusid kaitsta, kaob ka riigi mõte. Kodanikud hakkavad võtma riigi funktsioone endale. Seni on Eestis kõik kontrolli all olnud ja me näeme, et ka altpoolt tulevad algatused inimeste abistamiseks. Riik toimib.
Poliitikute roll on kriisis kõige vastuolulisem. Nad peavad usaldama eksperte, kuid olema meediaajastul pidevalt ka ise pildis. Kui kusagil ikka midagi väga lonkama hakkab, peab kellegi välja vahetama. Samas on kellegi asendamine märk ka sellest, et ise on tehtud valesid valikuid.
Oma kodanike silmis peab end legitimeerima ka Euroopa Liit. Ühendus pole küll julgeolekuorganisatsioon, ent kodanike heaolu ja tervise tagamine kuulub kindlasti Euroopa Liidu ülesannete hulka. Nagu ikka kriisiaegadel, sai Euroopa Liit end käima aeglaselt, ei osutanud Itaaliale õigel ajal abi. Itaallastel on õigus olla Euroopa Liidu peale pahased, aga ennekõike peaksid olema nad pahased oma riigi peale. Euroopa Liidul pole palju tervishoiupoliitika-alaseid pädevusi, need kuuluvad liikmesriikidele.
See on vaid hüpoteetiline küsimus, aga missugune oleks olnud reaktsioon liikmesriikidelt, kui Euroopa Komisjon oleks nõudnud kõigilt karantiini kehtestamist kohe koroonakriisi puhkedes ja ähvardanud ka rikkumismenetlusega, kui liikmesriigid seda ei oleks teinud? Meilgi oleks kindel seltskond saanud taas rääkida Brüsseli diktaadist. Ent ei saa salata, et Euroopa Liit peab nüüd tegema kõvasti tööd, et taastada kodanike usaldus. Märgid näitavad siiski, et Euroopa solidaarsus on pärast esimest ehmatust olemas – abi andmine toimub ka üle riigipiiride.
