Lapsena oli mul tihtipeale tunne, et minu sünniga lõppes ka ajalugu.
Ilmselt oli see eeskätt mõjutatud sündimisest pärast Nõukogude Liidu lagunemist, mistõttu vanemate sugulaste ja tuttavate jutud esimesest Eesti vabariigist, järgnenud maailmasõjast, Nõukogude okupatsioonist, laulvast revolutsioonist ning Eesti taasiseseisvumisest tundusid väljamõeldistena. Kuigi teoreetiliselt poleks minulgi olnud võimatu oma silmaga toidutalonge või Vene tanke näha, tundusid need mulle kogu lapsepõlve lihtsalt lõikudena ajalooraamatutest, sama kauged kui Ümera lahing või Jüriöö ülestõus, samamoodi läks minust mööda Estonia hukk. Tundus, et nüüdsest jätkab maailm rahulikult edasitiksumist, meeldejäämatult, kuid turvaliselt.
Võibolla ei olnudki mu tollane arusaam lihtsalt ühe koolieeliku enesekesksus segatuna puudulike ajalooteadmisega. Üheksakümnendatel võis tõepoolest uskuda, et ajalugu ongi otsas, seda arvasid ka mitmed minust märksa vanemad ja targemad inimesed. Minu sünniaastal ilmus ameerika politoloogi Francis Fukuyama raamat „Ajaloo lõpp ja viimane inimene” . Fukuyama raamatu peamiseks postulaadiks oli, et koos Nõukogude Liidu lagunemisega jõudis inimkond oma ideoloogilises evolutsioonis lõpp-punkti, mistõttu on läänelik liberaalne demokraatia valitsemise lõppvorm.
Muidugi ajaloo lõpp sest nüüd kirjutatakse seda ajalugu põhjalikult ringi,et oleks põhjust rohkem halada mineviku üle.Kui kirjutasin prügi sorteerimise teemal “Mäletan väga hästi,et isegi kuuekümnendatel Tallinna mõningates linnaosades olid trepikodades toidujäätmete nõud ja kogutu viidi majanditesse loomasöödaks.” siis keegi noormees kirjutas -Ära valeta !
Ajupesuga on mindud nii kaugele,et üks vale ajab teist taga.
Möödunud aegu ei igatse taga mitte keegi aga pideval selle aja üle viriseda ja oma lastele kahtlast tõde sisendada pole ka paslik.
Need kes tollel ajal olid ettevõtlikud elasid siis ja elavad ka täna aga saamatud ei tulnud omadega toime ei siis ega ka täna !