Mida kiiremini teise samba pensionifondid kasvavad, seda suuremaks läheb nende mõju Eesti majandusele. Nemad otsustavad, kelle ettevõttesse aktsiate või võlakirjadena investeerida, kelle ettevõte kasvab ja kelle oma kahaneb. Teise samba pensionifondide rappimise üks põhjuseid võib peituda just selles, et piirata aina tugevamaks paisuvat investeerimisjõudu.
Rahandusminister Martin Helme rääkis detsembris riigikogus, et pensionifondide varast umbes 800 miljonit oli investeeritud Eestisse. Osa sellest seisab rahana kontodel, aga enamik on paigutatud ettevõtete aktsiatesse ja võlakirjadesse. Et aimu saada sellest, kui suur raha on 800 miljonit, võib kõrvale võtta Äripäeva rikaste 2019. aasta edetabeli. Äripäev hindas, et ettevõtja Kristjan Rahu vara väärtus on 312 miljonit, Raul Kirjanenil 286 miljonit ja Enn Pandil 112 miljonit eurot.
Nii et piltlikult öeldes võiks pankade investeerimisfondide juhid Eesti rikkaimad ja mõjukamad ärimehed silmagi pilgutamata alla neelata, osta nende varad üles, panna ettevõtted tulevastele pensionäridele dividende teenima ning saata praegused otsustajad kuhugi soojameresaartele puhkama. Seda viimast täisjõus ärimehed ilmselt teha ei taha. Kapitalistil juba on see omadus, et ta tahab kasvada, leida uusi ärivõimalusi, kuhu saaks ehitada pilvelõhkujaid, mida 50 versta peale näha oleks.
Teise samba pensionifondides oli selle aasta esimesel tööpäeval 4,8 miljardit eurot. Fondide maht kasvas aastaga viiendiku võrra, lisaks sissemakseile oli ka tulus investeerimisaasta. Pensionifondide maht jätkab kasvamist sel aastal ja ilmselt ka tulevastel. Ilmselt ei lähe kuigi palju aastaid, et pensionivara jõuaks järele riigieelarvele ning siis on jäänud püüda veel vaid SKT suurust.
Eesti suurimas, Swedbanki K60 fondis oli selle aasta algul 1,1 miljardit eurot. Kokku on panga teise samba pensionifondides umbes 1,9 miljardit eurot. See on hiiglaslik investeerimisjõud. 4,8 miljardit Eesti majandusse paigutada on väga keeruline, aga ma ei imestaks, kui Eesti ettevõtjaid teeb pensionifondide paisuv rahavoog aina murelikumaks, sest see ohustab nende endi rahapaigutamisvõimalusi kodumaal. Pensionifondi raha on suhteliselt odav, ta on pikaajaline, ainus piirang on investeeringu stabiilsus. 2021. aastast on ilmselt vaja olla valmis ka senisest suuremateks väljamakseteks. Tõsi, see nõue kehtib fondidel ka juba praegu. Kolm korda aastas võib osakuomanik võtta kogu oma investeeritud vara ja kolida sellega teise fondi. Nii et likviidsuse nõue on praegugi olemas, kuigi seda on kasutatud tagasihoidlikult.
LHV teatas novembris, et likvideerib oma Eesti ettevõtteile suunatud pensionifondi. Selle maht oli suhteliselt väike, aga portfell esinduslik: Tallink, Talinna Kaubamaja, Tallinna Sadam, Eften, Birdeye puidufondid. Eriti viimase investeeringud metsa leidsid siinsete puiduärimeeste suust kõvasti kritiseerimist. Pensionifondi investeering on pikaajaline, tehtud odava raha toel, võistelda sellisega on keeruline. Nii et Isamaad ja EKREt toetavatel ärimeestel on, mille nimel pingutada. Või nagu ütles Martin Helme: selle reformi eesmärk on anda inimestele rohkem vabadust oma raha investeerimisel.
Kolumn on ilmunud Postimehes.
Miks peaks nimetama rappimiseks olukorda kui lõpuks ometi antakse ka inimesele pisut võimalust oma pensioni samba puhul kaasa mõelda ja otsustada. Kas Karnau on näiteks analüüsinud millised on praeguse seadusandluse korral pensionile jääva isiku võimalused oma II sambast, mille väärtus on näiteks 30 000 eurot pensionile jäädes mingit tuge saada ja kui suur on igakuine lisaraha. Valida on vaid 3 väljamaksja vahel ja võimalus, et sa kogutud summa (30 000) ka tegelikult näiteks 15 aasta jooksul kätte saad on 0. Selleks, et kogutu sulle väljamakstaks pead elama umbes 94 aastaseks. Võidus on vaid pangad ja kindlustajad, kes inimese kogutud raha… Loe rohkem »
kõik kipuvad arvama, et otsustavad fondid, kuhu investeerida. fondide tegevust regulaarib tegelikult seadus, kust tulevad väga olulised piirangud. tuleb välja, et riigikogu kunagi arvas, et oskavad kõige paremini fondidele ette kirjutada, et mida nood tegema peaksid. seega osa kehvade tulemuste põhjustest tuleneb seadusandluse piirangutest. teine osa muidugi laiskusest ning võistlusmomendi puudumisest – miks pingutada, kui raha tuleb sisse kohustuslikkuse alusel? ja see on üks olulisi põhjuseid miks pensionireform vajalik on. seaduses suurema tegevusvabaduse andmine oleks samuti oluline, et kvaliteeti parandada.
“Rappimine”oli ju väga tervendav. Kasvud lõid lakke ja igasuguse arengu eeldus ongi ju vabatahtlikkus, nagu juba pärisorjuse kaotamise aegadest mäletame. Inimesel on nüüd valik- kas kiiresti kasvavad fondid või ise riski võtmine. Seda viimast ei pea välja naerma, pigem ongi riskijulgust ühiskonnale vaja juurde süstida, liiga mugavustsooni uinumine ei tule kasuks. Reformi tulihingelised kriitikud vist igatsevad tagasi aegu kus asi ei idanenud ega mädanenud. Imelikud ajad, arengut ja reforme veavad konservatiivid. Aga kogu rahva investoriteks tegemine on vaimses plaanis hukatuslik, kõik muutub äritsemise objektiks ja väärtused kaovad. Maailm on täis mammonat ja selle omanikke, kes ei taha sellega midagi mõistlikku… Loe rohkem »