Eestis on järjest rohkem koeraomanikke, kes jätavad oma lemmiku vaktsineerimata, nentis Eesti väikeloomaarstide seltsi (EVS) president Ingrid Hang.
Eelmise aasta lõpupäevad tõid Eesti koeraomanikele ärevaks tegeva uudise kolmest koerast, kes olid nakatunud koerte katku ja kaotasid seetõttu elu. Veterinaaride sõnul on nende juhtumite põhjuseks vaktsineeritud koerte osakaalu vähenemine, mis suurendab tõenäosust, et haige loomaga kohtub vaktsineerimata koer, kes samuti nakatub.
Katku vastane vaktsiin on koertele tehtava kompleksvaktsiini üks osa. Ingrid Hang ütles Lääne Elule, et täpset statistikat, kui paljud Eestis elavad koerad on vaktsineeritud ja kui paljud mitte, EVSil ei ole.
„Küll aga on üldiselt olnud katku vastu vaktsineeritus hea ja seega ei ole olnud palju koerte katku juhtumeid. Peab aga nentima, et Eestis on kahetsusväärselt järjest rohkem neid koeraomanikke, kes ei soovi oma lemmikut vaktsineerida,“ ütles Hang.
Ta lisas, et ülemaailmse väikeloomaarstide katuseorganisatsiooni World Small Animal Veterinary Association (WSAVA) andmetel on olukord sarnane kahjuks ka teistes riikides.
„Korrapärane vaktsineerimine aitab meil püsida marutaudivaba riigina ja koerte katku juhtumid jäävad loodetavasti vähemusse,“ märkis Hang.
„EVSi presidendina kutsun kõiki loomaomanikke vaatama üle enda lemmiku
vaktsineerimispassid ja korrapäraselt vaktsineerima!“ ütles Hang.
Veterinaar- ja toiduameti (VTA) loomatervise ja -heaolu osakonna juhataja Hele-Mai Sammel rõhutas eelmisel nädalal, et Eesti on transiitriik Soome ja Venemaa vahel, kus vaktsineerimisest liiga palju lugu ei peeta. Seetõttu peaksid Eestis elavad koeraomanikud oma lemmikuid kindlasti korrapäraselt vaktsineerima.
Et koerte katk ei leviks, peab koerte kohalikust populatsioonist olema vaktsineeritud vähemalt 90 protsenti. Sammeli hinnangul on see protsent praegu vaktsiinivastasuse tõttu kahanenud.
Koerte katk
Koerte katk on tihti surmaga lõppev ja väga kergesti nakkav viirushaigus, mida iseloomustub palavik, hingamisteede ja seedetrakti põletik, silmapõletik, kopsupõletik, nahalööve ja närvinähud. Koerte katkuviirus on patogeenne paljudele koerlastele, kärplastele, pesukarulastele.
Haigusele on eriti vastuvõtlikud kutsikad ja noorloomad, täiskasvanud haigestuvad umbes 2-5 korda harvemini. Nakkusallikaks on haiged loomad, kes eritavad tekitajat juba peiteajal ja ka peale haiguse läbi põdemist. Viirus levib ninanõre, pisarate, väljahingatava õhu, uriini ja roojaga. Viirus võib edasi kanduda ka saastunud esemete, riiete, söödaga. Haiguse peiteaeg on 3-7 päeva või kauem.
Kulu järgi eristatakse ägedat, alaägedat või kroonilist, lisaks eristatakse kopsu-, soole-, närvi- ja segavormi.
Haigust iseloomustab kahe faasiline palavik. Esimene palavik (39,5 – 41, 0 °C) kestab 8-48 tundi. Seejärel palavik langeb mõneks päevaks ja järgneb uus palavikuhoog. Haiged loomad on isutud, uimased, värisevad, ninapeegel on kuiv.
• Kopsuvormi korral eritub ninast limast nõret, mis hiljem muutub mädaseks. Eritise kuivamisel tekivad ninaavade ümber koorikud. Loom hingab läbi suu, aevastab, köhib ning kratsib käppadega nina. Silmanurgast eritub algul ilmast, hiljem mädast nõret, mille kuivamisel silmalaud kleepuvad.
• Soolevormi korral haiged loomad oksendavad, neil on vahelduv kõhulahtisus.
• Paljudel juhtudel kulgeb katk närvivormina, mis võib tekkida nii iseseisva vormina kui ka soole- ja kopsuvormi tüsistusena. Haigetel loomadel vaheldub loiduse seisund erutusega, esinevad üksikute lihasrühmade krambid, liigutused on koordineerimatud, esinevad epilepsiahood.
• Nahavormi korral tekib villiline lööve reite sisekülgedel, kõrvadel, kõhuseinal, suu ja nina piirkonnas. Villide lõhkemisel tekivad pruunid korbad.
