Jõudsin viimati eritüübilistest püsikupeenardest rääkides selleni, kuidas mul lõpuks ometi avanes võimalus ükskord ka päris kiviktaimla, alpinaarium rajada. Aastaid olen taolisi imetlenud vaid võõrastes aedades ja tõsist kadedust tundnud, seepärast oli õige hetk härjal sarvist haarata ja asjaga algust teha.
Meile pidi tulema kopp – juurima välja vana, vähemalt 50aastase ning lõpuks tõesti otsad andnud mägimännigrupi kände, samuti tasandama kuivatiesist platsi, kust oli vaja eemaldada hunnik aegade jooksul kokku kuhjatud lahtisi kive. Nende otsas võis seal seni jalad ära murda, rääkimata sellest, kui tülikas kivide vahelt niita oli.
