Vilja Kiisler: reedetud riik

Vilja Kiisler

kolumnist

Peaminister Jüri Ratas on lasknud riiki pöörata päevast päeva, reetes aluspõhja, millele taasiseseisvunud Eesti end rajas.

Täiskuu-aegne poliitetendus käpardministrite esituses oleks võinud olla koomiline, kui ta poleks olnud traagiline. Ehe ilukirjanduslik aines põrutavate elementidega, üks hullem ja jaburam kui teine, ainult et juhtus see kõik päriselt meie oma riigiga, mitte mõnes väljamõeldises.

Iseasi, kuivõrd meil veel on seda oma riiki. Niivõrd, kui ta veel on, on ta juba pöördes. Pööramisel. Pööratud. Ärapööranud alates ajast, mil pöörased pääsesid valitsusse. Jüri Ratas tõi nad, sest ta tahtis tingimata peaminister olla.

Nüüd on Eesti riigist saanud mänguasi. Nagu punane mänguauto Martin Helme suvekodus tehtud pildil, mis pidi avalikkuses lõpetama politseijuht Elmar Vaheri ametist kangutamise skandaali. Vähe tähelepanu sai pildi tegemise koht: peaminister ei kutsunud Helmeid mitte enda juurde vaibale, vaid läks juttu ajama nende territooriumile. Jõuvahekorrad paigas.

See mänguauto meenutab mulle nukke ja karusid, mis pannakse nende uudiste juurde, mis räägivad laste kallal toime pandud kurjadest tegudest. Teisalt paistab see riigi sümbolina valitsuse liikmete jalge ees. Mänguauto katkitegemiseks ei ole isegi jõudu vaja. Ja kui me räägime jõust, ei pea me alati silmas füüsilist jõudu.

Eesti riigist säärasena, nagu me oleme seda tundnud taasiseseisvumisest peale, pole järel enam palju. Aluspõhi, millele see riik tugines, ei kehti enam, selle asemel on tühjus, vaakum. Printsiibid ja väärtused, mis teda kandsid, on purustatud, kuigi peaminister kinnitab, et nad kehtivad. Aga nad ei kehti. Peaminister kinnitab, et meil on õigusriik, aga ei ole ju. Õigusriigis ei vallandata inimesi nii, nagu Helmed Vaherist lahti saada püüdsid. Ükski seadus ei luba seda. Kas keegi on kuulnud, et keegi oleks selle teo asjus mõne menetluse algatanud?

Mitte ühe konkreetse teoga ei pühita riiki kuristikku, vaid samm-sammult lükates. See on hääletu kukkumine, langemine käib aeg luubis, nagu filmis või teleekraanil. Sellest, et põhi on käes, ei pruugi vajudes aru saadagi, sest kuni kõik on veel elus, tahab igamees uskuda, et see ongi elu.

Formaalselt on sel riigil veel ka valitsus, kuigi ühegi ratsionaalse tunnuse järgi see valitsuseks ei kvalifitseeru. Nn süvariigiga võitlust pidav seltskond võitleb päriselt riigi enda, selle alusmüüri vastu. Varjamatult, halastamatult, ühemõtteliselt. Seni on ta võitnud kõik võitlused. Ka viimatise, kuigi paista võib vastupidi. Nad jäid valitsusse, mitte ei lennanud sealt. Ajakirjandus võib Helmetele kui tahes mitut ust näidata, Ratas mitte.

Avalikkus võib seada järgmisi unenäolisi piiriposte – nüüd on selleks sügisene majandusprognoos ja eeldatav avastus, et raha valimislubaduste elluviimiseks ei ole. Muide, raha ei ole kunagi olnud. Seda leitakse riigieelarvest ainult ühest taskust teise tõstes, ja lõpuks, prognoos on ainult prognoos. Arvuvirvendus paberil, mida võib eirata nagu kõike muud, mida on seni eiratud, väänatud, pööratud, tühistatud, allavett lastud.

Kui keegi jäi uskuma vahepeal lendu lastud kuulujuttu, et oravatel on Keskerakonnaga kohe-kohe uus valitsus koos, siis nüüdseks on selge, et see oli samasugune unistus nagu too kunagine, et Edgar Savisaar poliitikast lahkub. Ta ei lahkunud, ta jäi lihtsalt kõrvale. Tuli Jüri Ratas, Savisaare truu õpilane, kes solidariseerub EKREga muu hulgas ka kõrvalejäetuse pinnalt. Savisaar mõistis oma erakonna pikkadeks aastateks opositsiooni ja Reformierakond püsis võimu juures 17 aastat. Ratase ja Helmete üks ühine siht peale muude on oravatele tagasi teha. Parimalt samas mõõtkavas.

Huvitavam, kui arutleda selle üle, kui suur võib olla võimu gravitatsiooniline tõmme, on ehk küsimus, mis keelt Ratas ikkagi nendega omavahel räägib. Avalikkuses ei kõnele EKRE ju siinmail senimaani tuntud poliitilisi dialekte, neil on oma: loogika- ja argumentatsioonivaba plirts-plärts. Aga teisalt, küllap oli selle keele eelkäija Ratasele tuntud juba Keskerakonnas. Ehk õppis ta meistritelt, Savisaarelt endalt. Tasapisi on laiem avalikkuski EKRE keelega harjuma hakanud, nõnda nagu mõnda aega võõras riigis viibides hakkad aru saama keelest, mida enne ei mõistnud. Ent kui inimkeelte puhul on lootust, et kõneldaval jutul on mõte sees ja jutt seostatud, siis poliitkeeltega on teine lugu.

Muide, just sõnadega pööratakse riiki. Riigipööre toimub iga päev, kuigi sõjavägi pole tänavatel ja verd ei valata. Sõnadest on saanud teod, kuigi ka sõnad on teod, on alati olnud. Selles kaheldakse viimasel ajal. EKRE-le sobivalt. Ajakirjanduski kahtleb, kuigi ta ise töötab sõnaga. Ta ei peaks. Tuimus sõna suhtes teeb riigi pööramise võimalikuks.

„Kui riik reedab mind / kas mina siis endiselt ustav,” küsis luuletaja Triin Soomets Vikerkaares (6/2019). Teksti tundev lugeja teab, et vastus on ei. See ei ole võimalik. Aga kui riik reedab end, mis siis?

Seni oleme riigireeturiteks pidanud neid, kes müüvad Eesti riigi saladusi võõrastele eriteenistustele. Kuidas aga nimetada inimesi, kes juhivad end reetnud riiki?