Isamaa esimehe Helir-Valdor Seedri hiljutine repliik intervjuus (EPL 09.08.2019) liputajate meediapilti mittelubamise kohta oli väga-väga asjakohane. Ta ütles nimelt järgmist: „Jalgpallis on ka liputajaid, kes jooksevad platsile. Ega selle eesmärk ole mõjutada mängu kulgu, tulemust või jalgpallireegleid, vaid saavutada tähelepanu. Millalgi lepiti kokku, et kui liputajad staadionile jooksevad, keeratakse kaamerad ära ja neid ei näidata, et liputajate motivatsioon ära võtta. Arvan, et ka Eesti meedial tuleks teha vahet teradel ja sõkaldel”.
Selline seisukoht on võib-olla isegi asjakohasem ja tabavam, kui ta ise seda öeldes taipas, sest pani omapärasel viisil paika praeguse valitsuskoalitsiooni sisemise olemuse. Tõepoolest, me teame kõik, kuidas keset rahvusvahelises telepildis ülekantavat jalgpallilahingut tormab väljakule üksnes jalavarje kandev paljas või poolpaljas tegelane, kelle tõttu mäng katkestatakse seniks, kuni turvamehed tüübi kinni püüavad ja väljakult minema toimetavad.
Ilmselgelt oleks aga selliste trikkidepidamistvaid poolemeelsete spontaanseks emotsioonide väljaelamisekslihtsustamine, sest sageli võib aktsiooni taga aimata pigem külma kalkulatsiooni. Näiteks viimane naisliputaja, kelle etteastet vaatamata „mittenäitamise kokkuleppele“ nägi terve maailm, demonstreeris seda ilmekalt. Noor naine, riietatuna Borati laadsesse nilbesse kostüümi, mis midagi eriti ei varjanud, nautis ilmselgelt olukorda, kuidas teda peatada ja ära lohistada püüti. Kostüümi kadumine strateegilistesse pragudesse turvameestega jõukatsumise käigus oli ilmselgelt palju kordi harjutatud etendus nagu ka kokkulepped mõne fotograafi ja kaameramehega, kes neid hetki tabama pidid.
Tegemist oli Venemaa päritolu pesumodelliga, kelle trikoole oli trükitud tema poiss-sõbra ettevõtte nimetus. Reklaamiti ettevõtte loodud veebilehekülge, kuhu postitatakse erootilise sisuga naljavideoid.Napis trikoos murule silganud 22-aastane modell sai selle trikiga sisuliselt maailmakuulsaks.Trikijärel oli ettevõtte veebiküljel regitreeritud 32 miljonit kasutajat. Tõus oli meeletu. Säärase kasvu saavutamiseks oleks tulnud teha 3,5 miljoni euro väärtuses tavapärast reklaami. Nüüd aga tuli tuntus sisuliselt tasuta kätte ja rahaline võit on ilmselge.
Paraku peab Seederit siinkohal kurvastama, sest kirjeldatud ja üldse sedalaadi juhtumite võrdlemine poliitilise olukorra üldpildiga Eestis vajab olulisel määral kohendamist. Esiteks ei ole EKRE poliitikaväline kõrvalseisja, kes tormab alasti poliitväljakule selleks, etennast ree ääre peale istuma seada ja pikast liust tasuta osa saada. EKRE viis ministrit moodustavad meie valitsusest kolmandiku, tegemist on ilma kahtluseta vähemalt koalitsiooni täieõigusliku liikmega.
Kui võrrelda olemasolevat valitsust jalgpallimeeskonnaga, siis Isamaa esimehe mõttekäiku järgides tegeleb (poliit)liputamisega tervelt kolmandik meeskonnast. Pilt näeks välja selline, et meeskond jookseb väljakule, kuid osa meeskonnast on end veidralt riidesse pannud või hoopis ilma riieteta. Nende soengud ja peakatted pole kohased sporditegemiseks, vaid on loodud pealtvaatajate tähelepanu jäägituks köitmiseks. Ja mis veel hullem, see mäng, mida nad meeskonna koosseisus esitavad, meenutab suhteliselt vähe tavapärast jalgpalli. Nagu Ameerika wrestling (maadlus) ja spordialana viljeletav maadlus sarnanevad teineteisega üksnes teataval määral.
Teiseks, erinevalt kõrvalistest väljakule jooksjatest, kel pole jalgpalliga üldjuhul mingit pistmist, on meie liputajad ideoloogiliselt laetud. Nad mitte üksnes ei püüa pealtvaatajaid ja kaassportlasi šokeerida, näidates publikumile keskmist sõrme, mängides palli käega ja tagudes vastastele “kossi”, vaid teatavad uhkelt, et esindavad „tulevikujalgpalli”. Tavaline palli tagaajamine koos kõigi reeglitega olevat ammu oma aja ära elanud ja edaspidi hakkavat kõik just niimoodi mängima nagu nemad praegu.
Ja kolmandaks tuleb näha, mis hakkab toimuma meeskonnaga, kelle hulgas sedalaadi mängijate punt osaleb. Meie mängiv treener püüab küll väsimatult pealtvaatajaid veenda selles, et meeskonna tervis on kõige paremas korras ja treeningutel valitseb meeskonnas vankumatu ditsipliin ning üksteisemõistmine. Millegipärast kaotabosa mängijatest väljakule joostes väliselt justkui pea, kuid see on head üldpilti ja suurepäraseid tulemusi vaadates kõrvaline detail. Ja kindlasti hakkavat see peagi paremuse suunas muutuma.
Kui võtame eelöelduarvesse, siis taandub ühe koalitsiooni kuuluva erakonna esimehe kalambuur pigem magedaks eneseõigustuseks ja virisemiseks meedia esindajate üle, kes selle asemel, et näha kogu mängu ilu ja märgata peeneid sööte, väravaid ja kombinatsioone, keskenduvad ainult kõrvalist rolli etendavatele liputajatele. Eriti vähe oleks meedia heatahtlikku tähelepanu jagunud justkui Isamaale, kelle staaride pallikäsitsus ja lausa virtuoosne platsinägemine ületab kõik seninähtu.
Kallid Isamaa ideoloogid, teie käitumine viimase kahe valitsuskoalitsiooni koosseisus on olnud selgrootuse musternäidis. Vasakkoalitsioon, mis asus usinalt makse tõstma, tuli võimule just tänu teile. Varasemamaksutõusu ajamine üksnes tolleaegse koalitsioonipartneri, sotside kraesse, pole ka üldse ilus. Äsjane alkoholiaktsiisi langetamine pole muud kui omaaegse lolluse pehmendamine ja selle serveerimine tohutu edusammuna on naeruväärne.
Te oleteulatanud oma abikäe olemasoleva koalitsiooni loomisse ja juba te püüate ennast sellest distantseerida. Eesti maine kahjustamise eest rahvusvahelises mastaabis kannate te samavõrra vastutust kui teie koalitsioonipartnerid. Nagu ka selle eest, et isegi siis, kui niisugune koalitsioon päriselt palju halba ei tee, tegeletaksemaakeeli öelduna ikkagi ajaraiskamisega. Nii raisatakse ära väärtuslik aeg, mida oleks olnud võimalik kasutada millegi parema loomiseks. Seda aega ja kaotatud võimalusi ei saa enam kunagi tagasi.
Mida öelda loo kokkuvõtteks, mis võiks käia ka praeguse valitsuse hinges olemise saja päeva kohta. Jalgpalli ja poliitika paralleelne käsitlemine toob hästi esile nii mõnedki meie praeguse poliitelu olemuslikud jooned. Võib olla tulevikus muutubki jalgpall lihtsalt mingiks pullitegemiseks, kus mängu võitjaväljaselgitamiseksei loeta kokku väravaid, vaid hoopis midagi muud. Nagu Ameerika wrestlingus hakkaks siis võitma see etendaja, kes näeb naljakam välja, grimassitab võimsalt, teeb hirmsat häält ja oskab kõige paremini rahvast lõbustada. Võitja selgitatakse etenduse lõpuks välja publiku hääletusel.
See oleks aga hoopis teine mäng ja siis tuleks niisuguse mängu tarbeks koos reeglite muutmisega välja mõelda ka uus nimi, mis selle muutunud olemust paremini tabaks. Praeguse seisuga on aga pealtvaatajate ja vastasmeeskondade nõudmine, et tuleb muuta meeskonna koosseisu ja välja vahetada treener, sest niiviisi jalgpalli mängidaei saa, täiesti adekvaatne. Esimees Seeder on öelnud nõnda välja, kas meelega või poolkogemata, tõe, mida suur hulk Eestimaa inimesi juba mõnda aega on täheldanud.
Aegade algusest on Isamaa olnud inimvaenulik ja ainult teinud nägusid nagu omaaegne süütu näoga mõmmibeebi ! Nüüd kus reiting on kukkunud püüab Seeder igasuguste jamade tekitamisega seda tõsta !
Oh-jah, keegi räägib pelmeenidest, keegi liputajatest, keegi veel millestki sarnasest. Tore on, liputajatest isegi vahvalt, aga mis puutub siia tänane poliitseis, arusaamatu supivaht, supist endast mitte sõnagi. Mulle näiteks meeldib, kui supp on tummine ja vedelik hägune.
valitsus on iga ausa inimese kõige kurjem vaenlane. seejuures pole erilist vahet, millise va litsusega täpselt tegemist on.
Jüri – rääkimine hõbe, vaikimine kuld.
Inimlik lollus on klappidega inimestele väga nakkav. Rumal komme on sõnumitoojaid hukata ja sõnumi sisu mitte sisustada ja analüüsida. Äkki saaksime suureks vaimult ning suudaksime arutleda ja väidelda mõistusega, mitte kasutada ainult demagoogiat, eelarvamusi ja emotsioone.