Laulupidu on eestlaste jaoks alati olnud midagi erilist, midagi enamat kui lihtsalt muusikapidu, kus esinevad laulukoorid ja orkestrid.
Laulupidu on olnud eriline alates esimesest 1869. aastal, mil see oli osa rahvusliku eneseteadvuse väljakujunemisest. Laulupeod olid erilised nõukogude ajal, andes – erinevalt kõigest muust – lootust. Laulupidudest sai omamoodi kestmise ja vastupanu sümbol. Kui poleks olnud laulupidusid, kas oleksid siis eestlased end 1988. aasta suvel vabaks laulnud? Tõenäoliselt mitte, ehk oleks see juhtunud kuidagi teisiti, aga eestlastel oli raskel ajal laul tagataskust võtta.
Nüüd pole enam millelegi vastu seista. Eesti on vaba. Nii kaua vaba, et tänavu seisid laulukaare all juba laulva revolutsiooni põlvkonnana sündinute lapsed, kes teavad ja tunnevadki ainult vaba Eestit. On meil siis laulupidusid enam üldse vaja?
On küll. Kui poleks, siis ei tuldaks. Aga just tänavune pidu oli esimene, kuhu oli nii palju tahtjaid, et kõik lauluväljakule ei mahtunud. Kõik tahtjad ei pääsenud ka laulukaare alla.
Jah, me võime viriseda, et laulud olid liiga keerulised, et pileteid müüdi liiga palju, nii et igale peolisele jäi vaid jalatäis maad. Me võime viriseda, et peol ei kõlanud täpselt need laulud, mis oleks ühe või teise meelest tähtsad. Ometi me läksime peole. Või kes ei läinud, vaatas telerist, kuulas raadiost, kasvõi natukene. Laulupidu ei jätnud ühtegi eestlast ükskõikseks.
Laulupeost ei saa kunagi lihtsalt kontserti, olgu või väga suurt kontserti, ja seda sellepärast, et eestlasi on täpselt nii palju või vähe, et üks pidu saab olla kogu rahva pidu. Sellist luksust on ainult pisikestel rahvastel, suurtel seda ei ole. Nii püsib laulupeotraditsioon elujõuline ja kui kunagi peaks vaja olema, on meil jälle raskel ajal laul tagataskust võtta.
