Eestlastel on tulega eriline side, mis väljendub näiteks tõrvikurongkäikudes ja vajaduses aeg-ajalt lõkke ääres istuda. Tulesid süüdatakse ja tuld jagatakse advendiajal ja võidupühal.
Laupäeval alustab Muhumaalt teekonda laulupeotuli, et teha 33 päevaga tiir peale tervele Eestile. Kuigi laulupeotuld on ennegi läbi Eesti eri paikade Tallinna viidud, siis nii ambitsioonikalt, et läbi käidaks kõik maakonnad, pole tuli kunagi liikunud. Läänlased nägid laulupeotuld viimati kümme aastat tagasi, kui see Ruhnu Karu pardal mööda veekogusid Eestile tiiru peale tegi. Nüüd siis taas.
Kui suuremas linnas, kus inimesi ja sündmusi palju, võib laulupeotule toomine jääda ehk muu varju, siis väikestes kohtades pööratakse sündmusele väga suurt tähelepanu. Seda on näha nüüdki, kui Lääne-Nigula valla inimesed kogukondade kaupa pingutavad selle nimel, et tuli saaks väärikalt vastu võetud ja edasi saadetud.
Laulupidu on asi, mis eestlasi ühendab, sest meile ju meeldib mõelda endast kui laulurahvast. Mis sest, et kui seltskonnas lauluks läheb, on heal juhul meeles esimese salmi ja refrääni sõnad ning edasi tuleb lihtsalt ümin. Laulupidu ühendab ka hoolimata sellest, et peol esitatavad tantsud-laulud on juba nii keerulised, et nende õppimine nõuab üksjagu pingutust ja pühendumist. Peole mitte pääsenud tantsurühmade ja laulukooride hinge jääb kindlasti mingiks ajaks okas, mis aga teistele tribüünidel või lauluväljakul kaasa elades kummalisel kombel lahustub.
Laulupeotulega on aga nii, et selle teekonnale kaasa elamiseks pole vaja läbida konkursse ega võistu laulda või tantsida. Tõsi, igaüks tõrvikut oma käes hoida ja sellega ühest paigast teise liikuda ei saa, kuid tule toomisele kaasa elada ja laternaga koju viimiseks tuld võtta saab küll. On ju seegi võimalus ühtsust tunda ning seda on meie kaootilises ja närvilises ajas väga vaja.
