Uskumatu, et oleme nüüd, Eesti taastatud iseseisvuse 30. aastapäeva eel, pidanud hakkama muretsema ajakirjandus- ja sõnavabaduse kaotamise pärast, sest ma ei mäleta, et kogu minu elu jooksul oleks sellest kunagi räägitud, või kui üldse, siis kurdeti, et nimetatud vabadused puudusid kusagil mujal maailmas. Nõukogude ajal polnud ükskõik millise vabaduse puudumine loomulikult üldse teema, sest kes muu kui NLKP oli tollal ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Kuidas oleks olnud mõeldav, et keegi läheks sellega vastuollu? Kui keegi isegi julges proovida sõnaselgelt vastu astuda, lõppes see lahtilaskmise või kinnipanekuga.
Ei saa kuidagi tellida kui lehes on ebameeldivate artikleid, nagu mingi urgas.
Poes saab enne järgi vaadata, mis, kes on
ja kui ei meeldi, ei osta. Lihtne.
Kunagi lapsepõlves esitas onu mulle küsimuse “Kas tead poiss mis on aluspükste ja ajalehe vahe”?
Vanemad inimesed teavad seda ja see käib otse tänapäevase ajakirjanduse kohta.
Tänapäeva ajakirjandus on koondunud omanike poolt toetatavate klannide juurde ja mis ei ole kooskõlas klanni liidrite arvamusega ei avaldata,või sõnumit moonutatakse,rebitakse tekstist välja ja võimendatakse teatud repliike.Veel hullem on kui kellegi arvamust kuskil kaugel propageeritakse absoluutse tõe pähe sj.vaevumata isegi kontrollima selle tõesust !
oleks võinud vastuse ka kirjutada. Ma noor inimene nägin nüüd otsimisega nii palju vaeva, et teada, et -ühes on P ja teises pole P-ki.
aga vaat ei telli ajalehte.
ajakirjandusvabadus eksisteeris eestis viimati umbes 1992. aastal, sel ajal kui ilmus veel suur hulk üleminekuaegseid ajakirjandusväljaandeid, mille sisu tõepoolest absoluutselt mitte ükski struktuur ei kontrollinud.
kui keegi oleks kirjutanud, et ärge tellige enam ajalehte, siis sina oleks kindlasti kirjutanud, et vaat tellin ikka küll. Nii kirjutavad inimesed, kes tahavad enda tähtsust tõsta. Tühisuse tunne muutub pikapeale ennastäis olekuks. Hah!
Küll see nõuka aeg oli ikkka üks õudne aeg. Mina aru ei saa, kuidas siis inimesed küll elada said. Aga näe elasid. kõikidele koolilastele oli bussisõit tasuta. Ülikoolis või kutsekas käies saadi stippi, mis võimaldas normaalset äraelamist. Huvitaval kombel jõuavad Tartu ülikooli õppejõu Maarja Lõhmuse ja tema doktorentide uurimustööd järeldusele et nõuka aegne ajakirjandus oli palju vabameelsem kui pragune.
mida ma seda ajalehte tellin kui seal peale surmakuulutuste midagi lugeda ei ole. Kommentaariume kustuatakse süstemaatiliselt. Osasid teemasid ei lasta eetrissegi. Millisest ajakirjanudvabadusest jutt on tahaks tädi käest teada. NLKP tsensuur praguse mõttevabaduse tsensuuri kõrval oli ikka köki möki.
Paberlehega on nii,et just täna lugedes üht üleriigilist tänast lehte,leidsin sealt kaks päeva vanad uudised,kohaliku lehega on nii,et sealt leiab neli päeva vanad uudised.Müüt ohust ajakirjanduvabadusele ja sõnavabadusele on müüt.