Silt: Ene Pajula

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Üle pika aja oleme jälle korraliku talve saanud. Lumi teeb pimeda aja valgemaks ning katab kinni kõik möödunud aasta jubedused. Maailm tundub helge ja puhas. Jõuluootust kogevad ka need inimesed, kes Jeesuslapse imet päriselt ei usu, aga samas on see üks ilus pimeduse ja valguse vahelisest võitlusest rääkiv muinasjutt – mis annaks veel rohkem lootust kui vastsündinud lapsuke. Mis pani mõtlema beebidele laiemalt. Mul hakkab järjest rohkem tekkima tunne, et olen liiga kauaks elama jäänud ega suuda enam moodsa maailmaga sammu pidada. Nagu oleksime liikumas vabameelsest antiigist süngesse keskaega, kus võimu võtavad inkvisiitorid, maa kattub tuleriitadega ja pööbel naudib ahnelt hukkamisi.

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Viiruse rünnak näitas, et mõistlik on elada kuskil, kus naabrid ei ela seljas, Venemaa rünnak Ukrainale tegi puust ja punaseks, et tühjad maapiirkonnad on tõsine julgeolekuoht. Ent mida näitab statistika maaelanike ja eriti maanaiste kohta? Statistikaameti andmetel elas 2021. aastal Eesti maapiirkondades umbkaudu 168 000 naist, mis on 28 protsenti ehk pisut alla kolmandiku kõigist naistest. Paraku on see osakaal aastatega järjest vähenenud, sest naised, eriti noored ja vallalised, kolivad linna või mõnda teise riiki.

[caption id="attachment_347558" align="aligncenter" width="2000"] Haapsalu pitsikeskuse juht Mirje Sims laudlinaga, kuhu on sisse heegeldatud terve luuletus. Foto: Andra Kirna[/caption] Haapsalu pitsikeskuses on praegu vaadata esimesel Eesti põllumeeste seltsi näitusel 1886. aastal auhinna saanud suur heegeldatud laudlina. Pitsikeskuse näitus „Hingede aeg” on järelkaja kevadisele näitusele „Saatusest suurem – vanaema mälestuseks“, kus võis näha ajakirjanik Ene Pajula vanaema käsitööd.

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Veevalajast veelemb, nagu ma olen, käin järjekindlalt Haapsalu veekeskuses. Paar nädalat tagasi esmaspäeval oli vist esimene kord, kui seal vaktsiinipassi küsima hakati. Basseinis ootas mind täielik üllatus – seal oli ainult paar inimest ja suure osa oma kahest tunnist nautisin täielikku üksindust. Privaatbassein – kas pole vägev! Üldse pole põhjust kurta! Ainus probleem – kui keegi ujumas ei käi, on linnavalitsusel seda pagana kallis ülal pidada. Uurisin veekeskuse valvelauast, et mis värk on. Sealt öeldi, et jah, tundub, et nende püsikliendid on vaktsineerimata ja neil polegi seda passi. See oli küll imelik uudis. Võiks ju arvata, et need inimesed, kes ujumas käivad, hoolitsevad oma tervise eest, aga ju siis mitte.

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Kui Haapsalu linnapea Urmas Sukles kavandas linna teeremondid ja puude mahavõtmise teadlikult selleks, et valimiste aastal pildile saada ja sinna jäädagi, siis on ta seda kuhjaga saavutanud. Kardetavasti pole Haapsalu Eesti vabariigi taastamisest saadik mitte kunagi nii üldrahvalik kõneaine olnud. Kuulad sa raadiot, vaatad televiisorit, loed lehti või – hoidku jumal – sotsiaalmeediat, kuskil ei saada Haapsalust üle ega ümber. Iseasi muidugi, kas Sukles just sellist tähelepanu ihkas, aga nagu ütlevad klassikud, ükskõik, millest ka ei räägita, peaasi, et räägitakse sinust!

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Olen alati arvanud, et Haapsalu on üks eriline linnake. Kevadel oli mul põhjust uurida pisut Haapsalu ajalugu ja see oli põnev. Siin on kogu aeg juhtunud midagi sellist, millest teised väikelinnad võivad vaid und näha. Ja selle paigaga on seotud uskumatult suur hulk ajalooliselt olulisi isikuid, selliseid, kes vääriksid linnapildis mingil moel jäädvustamist. Aga neid on kaugelt liiga palju selleks, et linn suudaks kõigile muuseumi või mälestusmärki rajada.

Haapsallasest ajakirjanik Ene Pajula kirjutas raamatu oma eluaegsest võitlusest ülekaaluga. „Mammi kaaluvõitlused” on nii värske, et sellest rääkides ei olnud autor raamatut ennast veel näinudki, kuigi poodides seda juba leidub. „See raamat on puhas juhus nagu minu elus kõik,” ütles Pajula. Viis-kuus aastat tagasi kirjutas teismeeast peale ülekaaluga kimpus olnud Pajula ajakirjale Tiiu sellest järjejutu, mis võeti hästi vastu. Aastad läksid, kaaluvõitlus jätkus ja mõte edasi kirjutada kiusas. Lõpuks uuris Pajula kirjastuse Hea Lugu juhilt Tiina Kaalepilt, kas selline raamat võiks kirjastust huvitada. Selgus, et huvitas küll. „Nii ma kirjutasingi kolmveerandi jagu teksti juurde,” ütles Pajula. Otse nõuanderaamat „Mammi kaaluvõitlused” autori sõnul ei ole. Ka kokandusest on asi kaugel. „Mõni nõuanne raamatu lõpus ikka on, näiteks et vältige lifte ja võtke väiksem taldrik,” ütles Pajula. Raamat

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Tundub, et oleme saanud uue valitsuse. Mis tunne on? Pessimist ütleks: „Kõik on nii halvasti, et enam halvemaks minna ei saa”, optimist ütleks: „Saab küll, ja palju!” Seekord olen pessimistiga sama meelt. Tõepoolest, uus valitsus annab lootust, et hullemaks meie elu ei lähe. Sellest tunnistab ettevaatlikkus, millega Kaja Kallas oma valitsust kokku pani. Välditud on kõiki staažikaid poliitikuid, kelle kapis võiks olla korruptsioonist või ka muudest pahandustest põhjustatud luukeresid. Nagu näiteks Kristen Michal, keda mäletatakse kilekotiskandaaliga seoses, ja Reformierakonna staažikaim minister Jürgen Ligi, kes on kippunud enne ütlema ja alles siis mõtlema. Ainus erand on rahandusministri kohale valitud Keit Pentus-Rosimannus, kes on juba kord Autorollo skandaali pärast välisministri kohalt tagasi astunud. Kohtus ta süüdi ei jäänud, aga avalikkuse kahtlused tema osaluses tolles afääris jäid õhku rippuma. Keskerakond oli veel ettevaatlikum, välistades kõik vähegi plekilised kandidaadid ja tuues valitsusse täiesti uusi inimesi.

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Hiljuti sai teatavaks, et keskkonnaamet plaanib jätta Paralepa ja Pullapää metsa riikliku kaitseta, mis teeb RMK-l seal metsa raiumise lihtsamaks. Mul on suguseltsis olnud mitu põlve metsamehi ja ma kindlasti ei ole seda meelt, et ühestki metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk. Loomulikult tuleb metsa majandada, aga paluks mõistlikult! Tuleb välja, et keskkonnaameti meelest pole Paralepa puhul tegemist dendroloogiliselt, kultuurilooliselt, ökoloogiliselt, esteetiliselt ja puhkemajanduslikult väärtusliku puistuga. Ja et neis metsades ei ole midagi kaitset väärivat. Ausalt öeldes teeb see lihtsalt nõutuks. Mäletan, milline sõda käis looduskaitsjate ja nende vahel, kes hakkasid 2005. aasta paiku mõtlema Palivere turismi- ja tervisespordikeskuse rajamise peale. Siis leiti päris hulka põhjuseid, miks seda sinna teha ei tohiks. Kaalukaim vastuväide oli, et sellega seatakse ohtu kolm liblikaliiki: teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia), suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) ja suur-kannikesetäpik (Clossiana titania). Lõpuks siiski leiti, et tegelikult jäävad nende liblikate elupaigad plaanitud terviseradadest piisavalt kaugele ja ega need liblikad nii väga haruldased olegi. Mis näitab, et kui ikka tahetakse midagi takistada, siis põhjuse selleks leiab alati. Paralepa puhul seevastu – kui ikka RMK tahab raiuda, ei takista neid ka üheksa kaitsealust nahkhiireliiki.