Avakülg Tags Ene Pajula

Silt: Ene Pajula

Ene Pajula: kui seda metsa ees ei oleks

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Hiljuti sai teatavaks, et keskkonnaamet plaanib jätta Paralepa ja Pullapää metsa riikliku kaitseta, mis teeb RMK-l seal metsa raiumise lihtsamaks. Mul on suguseltsis olnud mitu põlve metsamehi ja ma kindlasti ei ole seda meelt, et ühestki metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk. Loomulikult tuleb metsa majandada, aga paluks mõistlikult! Tuleb välja, et keskkonnaameti meelest pole Paralepa puhul tegemist dendroloogiliselt, kultuurilooliselt, ökoloogiliselt, esteetiliselt ja puhkemajanduslikult väärtusliku puistuga. Ja et neis metsades ei ole midagi kaitset väärivat. Ausalt öeldes teeb see lihtsalt nõutuks. Mäletan, milline sõda käis looduskaitsjate ja nende vahel, kes hakkasid 2005. aasta paiku mõtlema Palivere turismi- ja tervisespordikeskuse rajamise peale. Siis leiti päris hulka põhjuseid, miks seda sinna teha ei tohiks. Kaalukaim vastuväide oli, et sellega seatakse ohtu kolm liblikaliiki: teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia), suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) ja suur-kannikesetäpik (Clossiana titania). Lõpuks siiski leiti, et tegelikult jäävad nende liblikate elupaigad plaanitud terviseradadest piisavalt kaugele ja ega need liblikad nii väga haruldased olegi. Mis näitab, et kui ikka tahetakse midagi takistada, siis põhjuse selleks leiab alati. Paralepa puhul seevastu – kui ikka RMK tahab raiuda, ei takista neid ka üheksa kaitsealust nahkhiireliiki.

Ene Pajula: Läänemaal on asju

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Kas pole meil praegu veider aeg? 30 aastaga on elatustase 30 korda tõusnud, samas pole Eesti rahvas vist kunagi olnud nii lõhestunud kui praegu. Erinevalt soomlastest suutsime me isegi Vabadussõjast välja tulla nii, et rahva hinge ei jäänud halvasti paranevat haava, aga nüüd… Me olime nii ühel meelel, et tahame Nõukogude Liidust välja, aga praegu tahab üks seltskond sinna tagasi ega põlga ära ühtki vahendit, et seda saavutada. Ei teagi, kas põhjuseks on pikka aega kestnud rahulik ja mõnus elu, aga tundub, et isegi sellest võib ära tüdineda ja tahaks vahelduseks mingit mäsu. Muidugi on praegust aega nimetatud ka hullude kuningate ajaks, aga see selleks. Vastukaaluks tahaks kuulda ka paremaid uudiseid, midagi sellist, mis aitaks jalad maha toetada ja uskuda, et pole hullu, kõik läheb veel hästi. Mina olen igatahes alati arvanud, et Läänemaa, sealhulgas Haapsalu, on elamiseks üks väga eriline paik. Mitte lihtsalt sellepärast, et meie rannikuala on looduslikult kaunis piirkond, aga ka paljudel praktilistel põhjustel. Nagu näiteks, et siin elavad inimesed on pisut teistsugused kui sisemaal. Avatumad, meretuultele valla. Läänemaa pole küll saar, aga kuna siin on mitu korda rohkem mere- kui maismaapiiri, siis palju ei puudu. Täheldatud on näiteks sedagi, et läänlaste huumoritaju on teistsugune kui mujal Eestis. Kunagi ilmus selle tõestuseks pikk lugu Eesti Ekspressis. Läänlaste erk meel võib olla põhjustatud paljudest asjadest, muuhulgas sellest, et siinne rahvas on rohkem segatud tõugu, sest siit on üle käinud paljude maade meremehi, ja muidugi rootslased, kellega on siin külg külje kõrval sajandeid elatud. Tõepoolest, aegade jooksul on siin tehtud palju häid asju, mille üle võime uhked olla.

Ene Pajula: naisühendused võiksid meestele appi minna

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Hiljaaegu sattusin naisühenduste ümarlauale, kus kaaluti järjekordset mahukat projekti soolise võrdõiguslikkuse uurimiseks Eestis. Ei saa salata, et see asi pani mõtlema. Esiteks pole ma ise mitte kunagi tajunud, et oleksin naisterahvana kuidagi väheväärtuslikum a priori ehk teisiti öeldes pole sugu mulle kunagi takistuseks saanud, ükskõik, mis plaanid mul parasjagu käsil ka polnud. Minu meelest pole Eesti ühiskonnas mingit põhimõtteliselt naisi halvustavat hoiakut, kui mitte just silmas pidada üht seda viljelevat ülemöödunud sajandist pärit erakonda. Samas ei saa eitada, et probleeme on. Selmet neid probleeme lõpmatult kaardistada, tuleks hakata lahendusi otsima, seda enam, et need pole kiiresti ja lihtsalt lahendatavad.

Ene Pajula: eestlane armastab kauneid aedu

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Laupäevases Lääne Elus on tore lugu Lii ja Ülo Kalmu kaunist koduaiast Noarootsis Haava talus, kust tuleb suurepäraselt välja, kui suur töö on tegelikult ühe ilusa aia pidamine. Nagu ütleb juhendmaterjal Inglise muru rajamise kohta – vajate head aednikku ja 200 aastat kogemust. Kalmudel kahtsada aastat veel ei ole, aga kolmkümmend on küll, aga ega töö sellepärast veel lõpe. Kusjuures aiaga on nii, nagu igasuguse koduse elamisega – koristad toad ära, paned kõik asjad oma kohale, klopid vaibad, pühid tolmu, käid kõik lõpuks veel tolmuimejaga üle ja loodad, et nii nüüd jääbki – aga ei jää ju, varsti pead kõiki neid protseduure kordama.

Ene Pajula: kolmkümmend aastat kõrvuti ja risti-rästi

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Kolisin Haapsallu 2. juulil 1989 ja kümne päeva pärast ilmus esimene Lääne Elu. Nii oleme kõrvuti kulgenud ja meil on nii mõndagi ühist, mõlemal vähemasti sama tähtpäev tähistada. Viimasel ajal on meie teed järjest rohkem ka ristunud ja mul on selle üle hea meel.

Mammi-lood kolisid Postimehest Õhtulehte

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Ajakirjanik Ene Pajula populaarsed Mammi-kolumnid ilmuvad nüüd Õhtulehes, sest Postimees lõpetas Pajulaga koostöö.

Ene Pajula: kui soovid, et ajakirjandusvabadus säiliks, siis telli ajalehte

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Uskumatu, et oleme nüüd, Eesti taastatud iseseisvuse 30. aastapäeva eel, pidanud hakkama muretsema ajakirjandus- ja sõnavabaduse kaotamise pärast, sest ma ei mäleta, et kogu minu elu jooksul oleks sellest kunagi räägitud, või kui üldse, siis kurdeti, et nimetatud vabadused puudusid kusagil mujal maailmas. Nõukogude ajal polnud ükskõik millise vabaduse puudumine loomulikult üldse teema, sest kes muu kui NLKP oli tollal ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Kuidas oleks olnud mõeldav, et keegi läheks sellega vastuollu? Kui keegi isegi julges proovida sõnaselgelt vastu astuda, lõppes see lahtilaskmise või kinnipanekuga.