Avakülg Tags Ene Pajula

Silt: Ene Pajula

Ene Pajula: Haapsalu õnn ja õnnetus

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Olen alati arvanud, et Haapsalu on üks eriline linnake. Kevadel oli mul põhjust uurida pisut Haapsalu ajalugu ja see oli põnev. Siin on kogu aeg juhtunud midagi sellist, millest teised väikelinnad võivad vaid und näha. Ja selle paigaga on seotud uskumatult suur hulk ajalooliselt olulisi isikuid, selliseid, kes vääriksid linnapildis mingil moel jäädvustamist. Aga neid on kaugelt liiga palju selleks, et linn suudaks kõigile muuseumi või mälestusmärki rajada.

Ene Pajula: vältige lifte ja võtke väiksem taldrik

Haapsallasest ajakirjanik Ene Pajula kirjutas raamatu oma eluaegsest võitlusest ülekaaluga. „Mammi kaaluvõitlused” on nii värske, et sellest rääkides ei olnud autor raamatut ennast veel näinudki, kuigi poodides seda juba leidub. „See raamat on puhas juhus nagu minu elus kõik,” ütles Pajula. Viis-kuus aastat tagasi kirjutas teismeeast peale ülekaaluga kimpus olnud Pajula ajakirjale Tiiu sellest järjejutu, mis võeti hästi vastu. Aastad läksid, kaaluvõitlus jätkus ja mõte edasi kirjutada kiusas. Lõpuks uuris Pajula kirjastuse Hea Lugu juhilt Tiina Kaalepilt, kas selline raamat võiks kirjastust huvitada. Selgus, et huvitas küll. „Nii ma kirjutasingi kolmveerandi jagu teksti juurde,” ütles Pajula. Otse nõuanderaamat „Mammi kaaluvõitlused” autori sõnul ei ole. Ka kokandusest on asi kaugel. „Mõni nõuanne raamatu lõpus ikka on, näiteks et vältige lifte ja võtke väiksem taldrik,” ütles Pajula. Raamat

Ene Pajula: uus valitsus annab lootust

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Tundub, et oleme saanud uue valitsuse. Mis tunne on? Pessimist ütleks: „Kõik on nii halvasti, et enam halvemaks minna ei saa”, optimist ütleks: „Saab küll, ja palju!” Seekord olen pessimistiga sama meelt. Tõepoolest, uus valitsus annab lootust, et hullemaks meie elu ei lähe. Sellest tunnistab ettevaatlikkus, millega Kaja Kallas oma valitsust kokku pani. Välditud on kõiki staažikaid poliitikuid, kelle kapis võiks olla korruptsioonist või ka muudest pahandustest põhjustatud luukeresid. Nagu näiteks Kristen Michal, keda mäletatakse kilekotiskandaaliga seoses, ja Reformierakonna staažikaim minister Jürgen Ligi, kes on kippunud enne ütlema ja alles siis mõtlema. Ainus erand on rahandusministri kohale valitud Keit Pentus-Rosimannus, kes on juba kord Autorollo skandaali pärast välisministri kohalt tagasi astunud. Kohtus ta süüdi ei jäänud, aga avalikkuse kahtlused tema osaluses tolles afääris jäid õhku rippuma. Keskerakond oli veel ettevaatlikum, välistades kõik vähegi plekilised kandidaadid ja tuues valitsusse täiesti uusi inimesi.

Ene Pajula: kui seda metsa ees ei oleks

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Hiljuti sai teatavaks, et keskkonnaamet plaanib jätta Paralepa ja Pullapää metsa riikliku kaitseta, mis teeb RMK-l seal metsa raiumise lihtsamaks. Mul on suguseltsis olnud mitu põlve metsamehi ja ma kindlasti ei ole seda meelt, et ühestki metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk. Loomulikult tuleb metsa majandada, aga paluks mõistlikult! Tuleb välja, et keskkonnaameti meelest pole Paralepa puhul tegemist dendroloogiliselt, kultuurilooliselt, ökoloogiliselt, esteetiliselt ja puhkemajanduslikult väärtusliku puistuga. Ja et neis metsades ei ole midagi kaitset väärivat. Ausalt öeldes teeb see lihtsalt nõutuks. Mäletan, milline sõda käis looduskaitsjate ja nende vahel, kes hakkasid 2005. aasta paiku mõtlema Palivere turismi- ja tervisespordikeskuse rajamise peale. Siis leiti päris hulka põhjuseid, miks seda sinna teha ei tohiks. Kaalukaim vastuväide oli, et sellega seatakse ohtu kolm liblikaliiki: teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia), suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) ja suur-kannikesetäpik (Clossiana titania). Lõpuks siiski leiti, et tegelikult jäävad nende liblikate elupaigad plaanitud terviseradadest piisavalt kaugele ja ega need liblikad nii väga haruldased olegi. Mis näitab, et kui ikka tahetakse midagi takistada, siis põhjuse selleks leiab alati. Paralepa puhul seevastu – kui ikka RMK tahab raiuda, ei takista neid ka üheksa kaitsealust nahkhiireliiki.

Ene Pajula: Läänemaal on asju

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Kas pole meil praegu veider aeg? 30 aastaga on elatustase 30 korda tõusnud, samas pole Eesti rahvas vist kunagi olnud nii lõhestunud kui praegu. Erinevalt soomlastest suutsime me isegi Vabadussõjast välja tulla nii, et rahva hinge ei jäänud halvasti paranevat haava, aga nüüd… Me olime nii ühel meelel, et tahame Nõukogude Liidust välja, aga praegu tahab üks seltskond sinna tagasi ega põlga ära ühtki vahendit, et seda saavutada. Ei teagi, kas põhjuseks on pikka aega kestnud rahulik ja mõnus elu, aga tundub, et isegi sellest võib ära tüdineda ja tahaks vahelduseks mingit mäsu. Muidugi on praegust aega nimetatud ka hullude kuningate ajaks, aga see selleks. Vastukaaluks tahaks kuulda ka paremaid uudiseid, midagi sellist, mis aitaks jalad maha toetada ja uskuda, et pole hullu, kõik läheb veel hästi. Mina olen igatahes alati arvanud, et Läänemaa, sealhulgas Haapsalu, on elamiseks üks väga eriline paik. Mitte lihtsalt sellepärast, et meie rannikuala on looduslikult kaunis piirkond, aga ka paljudel praktilistel põhjustel. Nagu näiteks, et siin elavad inimesed on pisut teistsugused kui sisemaal. Avatumad, meretuultele valla. Läänemaa pole küll saar, aga kuna siin on mitu korda rohkem mere- kui maismaapiiri, siis palju ei puudu. Täheldatud on näiteks sedagi, et läänlaste huumoritaju on teistsugune kui mujal Eestis. Kunagi ilmus selle tõestuseks pikk lugu Eesti Ekspressis. Läänlaste erk meel võib olla põhjustatud paljudest asjadest, muuhulgas sellest, et siinne rahvas on rohkem segatud tõugu, sest siit on üle käinud paljude maade meremehi, ja muidugi rootslased, kellega on siin külg külje kõrval sajandeid elatud. Tõepoolest, aegade jooksul on siin tehtud palju häid asju, mille üle võime uhked olla.

Ene Pajula: naisühendused võiksid meestele appi minna

[caption id="attachment_189434" align="alignnone" width="516"] Ene Pajula. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Hiljaaegu sattusin naisühenduste ümarlauale, kus kaaluti järjekordset mahukat projekti soolise võrdõiguslikkuse uurimiseks Eestis. Ei saa salata, et see asi pani mõtlema. Esiteks pole ma ise mitte kunagi tajunud, et oleksin naisterahvana kuidagi väheväärtuslikum a priori ehk teisiti öeldes pole sugu mulle kunagi takistuseks saanud, ükskõik, mis plaanid mul parasjagu käsil ka polnud. Minu meelest pole Eesti ühiskonnas mingit põhimõtteliselt naisi halvustavat hoiakut, kui mitte just silmas pidada üht seda viljelevat ülemöödunud sajandist pärit erakonda. Samas ei saa eitada, et probleeme on. Selmet neid probleeme lõpmatult kaardistada, tuleks hakata lahendusi otsima, seda enam, et need pole kiiresti ja lihtsalt lahendatavad.