Et vene aiandusautorite kirjeldatud agrotehnika, kuidas peaaegu kaevamata, rohimata ja kastmata köögivilju kasvatada, õigustas end meie viimasel Haapsalu-suvel täiesti, siis olin väga veendunud, et samamoodi tuleb alustada ka siin, uues kohas. Siingi ootas ees pirakas kesa – vahe eelmisega seisnes vaid selles, et siinne kesa koosnes peamiselt agressiivsetest juurumbrohtudest nagu takjas, puju, põldohakas, orashein, naat ja kärnoblikas.
Loomulikult ei õnnestunud kogu seda sortimenti alguses tuvastada – aprillis, kui me siin uues kodus vanadest laudadest peenrakastide raamid kokku lõime ja pinnasesse rammisime, et hakata nende vahele labidaga istutusauke ja külviribasid tegema. Labidaga lähenedes ma muidugi mõistsin, et seda kasukat mu makulatuur ja multš vaevalt et lämmatada suudavad, niivõrd palju jubedam nägi see välja Rannarootsi keskuse taga metsalagendikul asunud aianduskooperatiivi tagasihoidlikest heintaimedest moodustunud kesast.
Aga oli ju sama häda mis eelmisel aastalgi – ei teadnud uues kohas veel kedagi, keda traktoriga seda lappi üles kündma paluda, ja käsitsi läbi kaevates oleks köögiviljaaia rajamine aega võtnud sügiseni. Pealegi näitas meie eelmise aasta eksperiment ju ka seda, et rohimisega ei hakka läbikaevatud peenardes sugugi kergem olema.
Nii saidki istutusaukudest ja külviribadest välja kaevatud juurepuntrad endale „Onu Remuse juttudest” inspireeritud nime vilder-jaldermanni juurikad ja nendega jantimist jätkus ka järgmiseks ning ülejärgmiseks suveks.
Kaevamata ribad ja peenraosad katsime taas väga mitmekordse makulatuuriga ning peale vedasime peaaegu sealsamas käepärast olevat põllumulda – kuni rentnik polnud veel külvitöödega alustanud. Selle peale kandsime suve edenedes ja köögiviljataimede sirgudes umbes 7 cm kihi orgaanilist multši, milleks kasutasime värsket niidetud rohtu, et pinnast toita. Oma komposti meil veel ju polnud ja sõnnikut saime jaopärast prügikottidega kohalikust tallist tuues. Selle segasime siis vahetult külviribade ja istutusaukude mulda sisse, rohkemaks seda ei jätkunud.
Ning siis külvasin oma juurikad ja salatid, herned ja oad, istutasin oma kapsad ja kurgid. Muide, nende laudadest peenraraamide külge on klammerdajaga ülilihtne katteloore kinnitada, et külvidel stabiilsemat niiskust ja temperatuuri hoida.
Ning siis algas suvi läbi kestev võitlus vilder-jaldermanniga, mis makulatuurist, mullakihist ja multšist läbi tungis ning kasvama tahtis hakata. Seda Rannarootsi keskuse taga metsas ei olnud ja peenrad püsisid puhtad. Aga siin algas pinev olelusvõitlus, mille kohta kadunud Elle Ahse mind lohutades elutargalt ütles: „Pole midagi – see suvi näed sa siin rohides kurja vaeva ja järgmine suvi ka. Aga ülejärgmine suvi juba on olukord kontrolli all ja edaspidi tõmbad vaid vahel harva mõne üksiku lible välja.”
Pärast nelja aastat sellel uuel aiamaal võin öelda, et tal oli täiesti õigus. Kurja vaeva ma nägin küll ning teisel kevadel kaevasin ikkagi kõigi peenrakastide sisu põhjalikult läbi ja sorisin kõikvõimalikud juurekesed välja, enne kui uued külvid-istutused tegin ja paksu multši tagasi peale panin. Aga see teise kevade kaevamine tähendas siiski juba seda, et ei pidanud enam mätast kaevama, kamar ja suurem osa vilder-jaldermanni juurikaid oli katte all ohjes peetuna siiski hävinud. Ning kolmandal suvel püsisid peenrakastid juba üsna viisakad, nii et oli aeg kinni katta ja põhu alla matta ka kastide vahekäigud, mida küll sai trimmeriga niita, aga kust sellegipoolest vahekäikudes kasvav orashein ja naat ennast siia- ja sinnapoole peenrakastidesse ajas.
Igatahes juba sellest esimesest siinolemise suvest alates olen saanud oma pere aastaringse köögiviljavajaduse kuhjaga kaetud. Saagid on olnud ilusad, väga ilusad – välja arvatud ilmastikust tingitud probleemide puhul, näiteks 2017. aasta jahedal ja märjal suvel olid kõrvitsad, aed- ja lattoad ning suhkrumais viletsad. Ning 2018. aasta kuiva ja kuuma maikuu nahka läksid redised, spinatid ja naerid, ning hilisem suvekuumus ei sobinud põldubadele.
Aga nüüd ma enam ei kaeva, jah. Ei võta sügisel ka põhumultši peenardest ära, vaid panen hoopis juurde, kevadel lükkan sõrmedega ribad lahti, raputan kompostmulda sisse ja külvan sellesse oma porgandid ja muud. Töötab, ja mu kelder ja sügavkülmad saavad sügisel täis.
