Lääne Elu kirjutab Läänemaa piimafarmidest, kus töötavad juba mõnda aega ukrainlased. Needsamad, kelles rahandusministri kandidaat Martin Helme näeb ohtu eestlusele – et kui me jätkame nende sissetoomist, oleme eestlastena varsti vähemuses.
Teiseks märgib Helme, et ei nõustu ettevõtjatega, kes ütlevad, et nad ei leia endale kohapealt tööjõudu – kui see on nii, tuleb ärimudel üle vaadata, ja mis peaasi – orjatööjõu palkamise asemel maksta kõrgemat palka, küll siis leidub ka töökäsi.
Tundub nagu mõistlik jutt? Aga seda vaid kaugelt vaadates. Kirblas on ukrainlased töötanud juba paar aastat, põhjuseks seesama, mida Helme ei usu – kohapealt pole kedagi võtta. Kirblas elab sadakond inimest, suur osa pensionieas. Kortermajad on pooltühjad. Noori ei ole. Kes on töötegija, see töötab laudas, kes ei ole, seda ei pane tööle ka kõrgem palk. Orjatööjõust rääkides – ukrainlased saavad Kirblas Eesti keskmist palka nagu eestlasedki. Nende maksud laekuvad Eestisse. Ukrainlased töötavad siin üheksa kuu kaupa, kauemaks jääda seadus ei luba. Vahepeal tuleb neil vähemalt kolmeks kuuks naasta kodumaale.
Kas ehk tuleks siis ärimudel üle vaadata? Kirbla moodsa robotlauda laiendus valmis poolteist aastat tagasi. 1,2 miljoni eurone investeering tehti ajal, kui piimafarme järjest likvideeriti. Kirbla oma ei jäänud raskel ajal mitte ainult vee peale, vaid laienes poole jagu.
Ainus, mida võiks ärimudelile ette heita, on see, et laut on ehitatud vale koha peale. Ääremaa küla asemel võiks see asuda Harjumaal. Seal oleks ehk mingigi võimalus palgata eestlased, aga seegi pole kindel. Eks leidu pealinna lähedal ka puhtamat ja kergemat tööd.
Üheksa kuu kaupa Eestis töötavad ukrainlased ei saa kuidagi eestlust ohustada, samuti pole nad odav orjatööjõud. Jutt ärimudeli ülevaatamisest aga on lihtsalt rumal ja asjatundmatu.
Kohapealne tööjõupuudus ja kvalifitseeritud tööjõu puudus on meie juhtide aastatepikkune pingutus.Suure Eesti asja ajamise käigus on unustatud inimene.
Tooge aga siia ukrainlasi ja teisi slaavlasi kes algul on nõus pea tasuta töötama siis ühel päeval märkate kui armsad on tegelikult meie omad venelased.
Kohalikud noored on järkjärgult viimase paarikümne aastaga maalt sunnitud lahkuma, kuna polnud tööd või palk naeruväärne. Meil ei ole enam maakohtades inimesi, kes seal elaksid ja linnadesse kolides eestlaste osakaalu suurendaks. Vaataks, kui palju on juba kasvõi Haapsalus võõraid venekeelset rahvast juurde tekkinud. Tallinnast pole mõtet enam rääkidagi.
Nalja teete seal artiklis või? Tean täpselt, milline on farmitöölise elu – sunnismaine sõna otseses mõttes. Terve ööpäeva/nädalate/kuude lõikes on ta elu teljeks vaid farm. Ajakirjanik võiks teha iseenda peal eksperimendi, minnes farmitööliseks ja hiljem pajatada, millistel tingimustel on ta nõus sarnast tööd tegema. Ehk lähevad siis ka eestlased farmitöölisteks tagasi. Austraaliasse noored ju lihttöid tegema lähevad (teatavasti on seal rüganud ka noorukesi ajakirjanikuhakatisi). Et mu jutt ei jääks üldsõnaliseks, nimetan Austraalia põllutöölise tasuga kõrvutatava palganumbri – 2000€ kuus puhtana kätte. Arvan, et vähemalt poole aasta kaupa (ärgem unustagem kaht puhkepäeva nädalas!) leiaks siis ka kohalikest eesti noortest tööjõudu.
Miskipärast arvan, et need Eestlased, kes Soome farmides töötavad, ei tee seda Eesti keskmise palga eest. Mõnel alal tuleb lihtsalt rohkem maksta, nii lihtne see ongi…
Räägitakse, et meie ehitustel kui Eesti ehitaja julgeb üle viieka tunnis küsida on tööandja jutt lühike: siis toome Ukrainast… Kuidagi väga ettevõtjate ülikasumite poole kaldu on need jutud, mitte Eestlasest töötajate, mis tegelikult peaks meile oluline olema…
Sama rumal on ka jutt, et farm tuleb ehitada sinna, kus on tööjõud. Lehm tahab süüa ja farm saab eksisteerida seal, kus on olemas selleks vajalik maa. Kõige suurem lootus tööjõudu palgata on Tallinnas, aga ma ei usu, et linnavalitsus selleks ettevõtmiseks ehitusloa väljastab. 🙂