Lääneranna valla otsus hakata valla hariduselu korrastama on mõistetav – neli väikest valda, kus omamoodi talitatud, on kokku pandud ja ühes vallas peaks asjad käima ühteviisi. Vallavalitsuse esimene katse koolide töökohti ja palku ühtlustada sai aga pahameele osaliseks.
Nördimust tekitas koolijuhtides eelkõige see, et suuremas osas koolidest-lasteaedadest ei tulnud palgaraha ja ametikohti juurde, vaid vastupidi – jäi vähemaks, peale mõningate ametikohtade kaotamise tahab vallavalitsus vähendada ka direktorite töökoormust.
On siililegi selge, et maal on lapsi vähe ja sel juhul ka kooli pidada kallis. Samuti on selge, et väikese, paarikümne õpilasega kooli direktoril kulub kooli käigus hoidmiseks vähem energiat kui saja ja enama õpilasega kooli juhil. Samas on direktori töös ka üksjagu sellist, mis tuleb ära teha, sõltumata kooli suurusest. Väikekooli juhile toob tööd juurde ka see, kui kaob sekretäri või majandusjuhataja koht – koormus tõuseb, aga palk väheneb.
Pisikesi, osalise koormusega töökohti tehes on oht minna töötajate süstemaatilise ärakasutamise teele. Pole ju mõeldav, et koolijuhil või mõnel teisel osalise tööajaga ametis käival koolitöötajal kella kukkudes pastakas käest kukuks. Üldjuhul on inimesed kohusetundlikud ja kui nad teevad oma tööd südamega, siis teevad nad selle ära ka küsimata, kui palju ületunde selleks kulub. Lõpuks jõutaksegi selleni, et vald hoiab palga pealt kokku, aga töö saab ikka tehtud.
Teine variant on, et inimesed, kes väikesest palgast end ja oma peret ülal ei suuda pidada, lähevad lihtsalt minema. Nõnda jääb maal inimesi veel vähemaks ja kool kuivab veelgi enam kokku. Nii tekibki olukord „nokk kinni, saba lahti”. Ühised alused peaksid olema pigem sellised, mis motiveeriksid inimesi töötama, mitte ei võtaks neilt tööisu ära.