NATO ei ole kaitseräkit. See on ühistel huvidel ja väärtustel rajanev liit. Teated sellest, et president Trump tahab panna kõik liitlased katma mis tahes kujul USA sõjalise kohaloleku kõik kulud neis riikides ja kasseerida lisaks sisse veel 50-protsendise lisatasu, viitab sellele (mitte esimest korda), et relvajõudude ülemjuhataja ei mõista oma riigi suurimat geopoliitilist vara.
Tõsi, liitlased võivad vahel olla nuhtlus. Nad vajavad asju ebamugavatel hetkedel ja ei suuda kohale ilmuda, kui neid palutakse. Nad norivad tüli, löövad araks ja kulutavad raha valedele asjadele. Kõike seda võivad ameeriklased oma NATO liitlaste kohta öelda. Inimesed nendes riikides võivad öelda USA kohta sama.
Aga liitlaste puudumine on veel halvem. See on halb kõige sirgjoonelisemas sõjalises mõttes. Mõnedel liitlastel on tõelised võimed. Aga isegi kui nende relvajõud on nõrgad ja vanamoodsad, on neil pakkuda muid asju, mis aitavad kaasa sõjalistele operatsioonidele: logistika, kinnisvara ja luure on neist mõned. Liitlased võivad olla kasulikud ka sellega, et nad vähendavad sõja tõenäosust. Nad muudavad sanktsioonid tõhusaks ja rakendavad diplomaatilist survet. Nad aitavad lahendada probleeme varakult ja odavalt.
Ühtne Lääs on võimeline – vähemalt teoreetiliselt – Hiinale survet avaldama. USA üksi, nagu tema valitsus on avastamas, seda ei suuda. Kui te elate suurvõimude konkurentsi maailmas, oleks kasulik tagada, et teie võim on võimalikult suur. Selleks vajaliku mõju ja lojaalsuse varu kogumine nõuab aastatepikkust hoolt.
On olemas ka vähem kombatav mõõde. Mineviku ühised ohverdused ja jagatud tulevikuideaalid aitavad muuta väärtused tõsiseltvõetavaks nii kodus kui ka võõrsil. Üksinda võitlev riik riskib jätta mulje, et tema riigimehekunsti kannavad ainult ahnuse ja eneseuhkuse motiivid ja teised isekad huvid. Väljend “reeglitel põhinev rahvusvaheline kord” kõlab praegu pisut kulununa. Samas saadab seda parem kõla kui “halastamatut hobbesiaanlikku maailma, kus kehtib reegel – kel jõud, sel õigus”.
Asi taandub sellele, et USA-l ei ole rikastes Euroopa ja Ida-Aasia riikides baase heategevuse korras. Ta on seal kibeda kogemuse tõttu: tähtsatest piirkondadest kõrvale jäämine tähendab lihtsalt seda, et sekkuda tuleb hiljem ja palju kulukamalt.
Sellepärast on Atlandi-ülesed (ja ka Vaikse ookeani ülesed) liitlassuhted kogu oma puuduste ja tasakaalutuste kiuste püsinud aastakümneid.
President Trump ohustab seda suurt edulugu kahel viisil. Üks neist on antiamerikanismi õhutades. Suurte ja ootamatute arvetega silmitsi seistes võivad valijaid öelda oma poliitikutele, et ärge makske. Mõned riigid võivad vastata arve esitamisega USA-le oma jõupingutuste eest Iraagis ja Afganistanis.
Kui Trumpi valitsus alustab tõepoolest vägede väljaviimist Euroopast ja mittemaksjate karistamist, halvab see NATO sõjalise missiooni. Sama juhtub ka USA jõupingutustega teistel lahingutandritel. Mis olukorras oleks USAF (Ühendriikide õhujõud) ilma Ramsteinita (õhuväebaas Saksamaal – BNS)? Või Kuues laevastik ilma Napolita (USA mereväebaas Itaalias – BNS)?
Sügavam ja palju tõsisem probleem on, et president seab transatlantilisi sõjalisi suhteid arvele taandades kahtluse alla USA julgeolekugarantii. Te maksate selle eest, et USA sõdurid oleksid teie pinnal. Kas te peate juurde maksma siis, kui nad on nõus teie riiki kaitstes surema? Kas juhul, kui USA nõustub riskima teie ründamise korral tuumasõjaga, on oodata mingit eripaketti? Selline mõtlemine söövitab liitu koos hoidvaid sidemeid ja julgustab vastaseid.
“Ja siis?” võivad mõned Trumpi toetajad õlgu kehitades küsida. Me elame karmis maailmas. Las eurooplased, jaapanlased ja teised tänamatud saavad tunda, kuidas nad naudivad ise oma kaitse eest hoolitsemist. Maailm on tõepoolest sünge ja kõhe, kuid kui teie sõbrad ja naabrid värisevad külmast ja hirmust, võib teie enda kodu tunduda pisut vähem mugav.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Vaene Lucas ei taha tunnistada,et NATO ei ole ammugi mingi kaitseorganisatsioon vaid malakas mida kasutatakse jänkide huvide kaitseks.Peale selle luuakse foon kus kõik liitmesriigid on möödalaskmistes otseselt süüdi ! Kollektiivse süü korral pole süüdi õieti keegi !