3

Mihkel Nestor: uus valitsus peab majanduspoliitikas hoidma kainet meelt

Mihkel Nestor, SEB majandusanalüütik

Mihkel Nestor, SEB majandusanalüütik

Majanduspoliitikal saab olema algavate koalitsiooniläbirääkimiste juures keskne roll. Suures pildis ei ole erakondade vaated neis küsimustes liialt erinevad, kuid omaette küsimus on, kas lubatu läheb kokku Eesti majanduse tegeliku seisu ja vajadustega.

Erakondade majanduspoliitilised lubadused on suures pildis samasugused

Valimised on selleks korraks lõppenud ja võitjaerakond on astunud esimesed sammud tulevase valitsuspartneriga ühisosa leidmiseks. Läbirääkimiste keskmes saab olema suuresti just maksu- ja majanduspoliitika, millest valimiskampaania käigus tavapärasest ehk enam juttu oli.

Kuigi palju on rõhutatud Reformi- ja Keskerakonna maailmavaatelisi erinevuseid majanduspoliitikas, siis valimisprogramme vaadates selle väitega vähemalt suures pildis nõustuda ei saa. Nimelt lubasid nii Reformi- kui Keskerakond – kuid sisuliselt ka kõik teised parteid – valijatele maksulangetusi, aktsiiside kontrolli all hoidmist ja suuri infrastruktuuriprojekte. Lisaks ka kübeke „tarka majandust“ läbi lubaduse tõsta riiklik teadus- ja arendustegevuse rahastamine 1%ni SKPst. Seega – kuigi detailides, kuidas raha täpselt laiali jagada, on erimeelsusi, ei näi kokkulepete sõlmimise teel olevat ületamatuid takistusi. Küll väärib arutelu küsimus, kas just maksukärped ja raha valamine suurtesse ehitusprojektidesse on see, mida Eesti majandus hetkel vajab?

Eesti sisemajandus ei vaja ergutamist

Vaadates Eesti mullusse majanduskasvu aluseid või tegelikult ka juba varasemaid aastaid, siis on Eesti majandust kandnud ennekõik sisenõudlus. Eelmisel aastal oli eratarbimise kasv kiireim alates 2007. aastast ja ehitusmahud kõrgemad isegi buumiaegsest tasemest. Seetõttu jääb mõistmatuks, millist eesmärki peaksid maksukärped ja suuremahulised investeeringud täitma. Seevastu jäi ekspordi kasv eelmisel aastal alla nii SKP kui eratarbimise kasvule.

Võime olla kindlad, et suurendades sisemajanduses ringleva raha hulka, võimendame erinevust kasvutempos veelgi. Tõele au andes tuleb küll mainida, et vähemalt riiklikud infrastruktuuriprojektid on miski, mille ellu viimine kipub alati venima ja nii võib reaalne raha jõuda majandusse hoopis teistsuguses majandustsükli faasis. Küll peaks uuel valitsusel jaguma mõistust maksukärbete tegemisel hoog maha võtta.

Ekspordi edendamine on keeruline ülesanne

Kui eratarbimise ja investeeringute taseme reguleerimine on valitsuse seisukohast suhteliselt lihtne, siis ekspordi mõjutamisel kipuvad riigi käed jääma lühikeseks. Ka täna on juba olemas hulk riiklike toetusmeetmeid, abiprogramme jpm, kuid suures pildis määrab ekspordivõimekuse ära ikkagi ettevõtete ja nende pakutavate toodete konkurentsivõime. Just viimases oleme viimastel aastatel aga edumaad ära andnud, sest soovime oma töö eest iga aasta 7-8% kõrgemat palka saada, kuid kliendile kipume pakkuma endiselt sama servamata lauda, mida 10 aastat tagasi.

Majanduspoliitilisi vahendeid otsides võiksid peatsed võimuerakonnad vaadata ühe parlamendist välja jäänud erakonna poolt välja pakutud tööriistakasti. Kõige paremini mõtestatud majanduspoliitilise programmi suutis viimastel valimistel välja käia Eesti 200, kes õlleaktsiisi asemel rääkis vajadusest tegeleda süsteemselt ettevõtluskeskkonna atraktiivsusega ja muuta Eesti tootmistsehhide maast peakontorite riigiks. Toetuste ja programmikeste kõrval peaks ettevõtluse konkurentsivõime olema riigi süsteemse eestvedamise all. Väärt idee on parandada Eesti positsiooni erinevates majanduse konkurentsivõimet peegeldavates edetabelites. Kuigi neid võrdlusi kiputakse üle fetišeerima, siis aitavad nad lahti mõtestada, mis on täna Eesti majanduses hästi ja mis halvasti. Minimaalne bürokraatia, kiire ja õiglane kohtusüsteem on kindlad näited probleemidest, millega saa tegeleda just riik.

Tööjõu probleemile tuleb läheneda mõistuse, mitte tunnetega

Eestit kummitav tööjõupuudus on teema, millest uus valitsus ei saa kuidagi mööda vaadata. Eelmise aasta viimases kvartalis ületas Eesti tööhõive määr juba 69%, olles sellega ilmselt kõrgeim kogu Euroopa Liidus. 2019. aastaks mõeldud sisserände piirarv kolmandatest riikidest pärit tööjõule täitus aga juba enne, kui aasta jõudis alata.

Seetõttu ootavad ettevõtjad valitsuselt kiirelt abikätt. Ent väärib kaalumist, kas sellist abi kõigile lubada: ennekõike peaks riik toetama kõrge lisandväärtusega ettevõtteid. Kui kohalik vabrikant kurdab, et keegi ei taha 700 eurose brutopalgaga liinitööd teha, siis see ei ole probleem, millega peaks riik tegelema. Juba praegu tunnistavad mitmed ettevõtjad, et Ukrainast pärit tööjõud on odavam, kui kohalike värbamine. Arvestades Eesti mahajäämust jõukast Põhjalast, ei ole veel käes aeg, kus peaksime praeguse elatustasemega leppima.

Majanduse tugev seis tähendab seda, et praegu on parim aeg lasta minna neil ettevõtetel, kes mõne aasta pärast lahkuksid niigi. Nõudlus tööjõu järele võimaldab hetkel veel tööandja kaotanud inimestel kiirelt uue koha leida. Küll ei tohiks takistusi seada ettevõtetele, kelle eesmärk välistööjõu värbamisel pole kulude kokkuhoid, vaid oskusteabe hankimine, mis Eestis on puudu.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Mnjah
Mnjah

Teoreetiline käsitlus ei ole reaalne elu. Tuleks minna kontorist välja ja tutvuda reaalse olukorraga ehk siis saaks vähendada inimliku lolluse mõõdet ning mõnegi mitteplatseerunud erakonna arusaamatuid väiteid ei võetaks tõe pähe.

Arvos
Arvos

Huvitav kas sõnumis on vihje senise valitsuse kohta?

Aitäh
Aitäh

Mihkel novaatorliku soovituse eest.

wpDiscuz