Kas tõesti võime sattuda olukorda, kus tegevus Balti riikides on mõnele Rootsi suurpangale väljakannatamatult ebamugav?
Ühel Euroopa Keskpanga nõukogu koosolekul olevat keegi euroala keskpankade presidentidest teinud nalja, mis paljud kõigepealt naerma ajas ja siis tõsiseks võttis. Ta olevat küsinud, et milline oleks regulatiivne hoiak kujuteldavas olukorras, kus maailm sularaha ei tunne ja keegi tuleb ühel hetkel välja ettepanekuga selline innovaatiline asi ellu viia.
Ilmselgelt ei annaks tänapäeval mitte keegi nii ohtlikule ja kontrollimatule makseviisile mingit šanssi, olevat konsensus olnud.
Ei tea, kas nii ka tegelikult oli. Euroopa Keskpanga nõukogu istungid on kinnised. Aga tegu on õpetliku looga, mis näitab, kuhu on vähem kui paarikümne aastaga panganduses jõutud.
Pangasaladus, mis veel äsja oli absoluutne, kehtib suurte eranditega. Anonüümseid numbriarveid pole enam vähemalt Euroopas olemas. Igasugune suuremate summade liigutamine võib kaasa tuua palju selgitamist raha päritolu kohta. Pangad nõuavad klientide käest detailseid andmeid nende abikaasade, tegevuste ja seotuse kohta riiklike struktuuridega. Mõnest riigist vaat et ei saagi enam raha välja kanda. Sularaha on nii kahtlane, et mitmed riigid tegelevad aktiivselt selle kasutuse väljasuretamisega.
Suures osas on need muutused arusaadavad ja põhjendatud. Aga kust jookseb piir? Millal oleme tõesti seal punktis, kus üksik paarisajaeurone sularaha sissemakse on nii erandlik, et pank arve automaatselt blokeerib?
Vaatame nüüd äsjaseid süüdistusi Swedbanki vastu.
Rootsi avalik-õiguslik televisioon SVT näitas nädala eest tunnipikkust saadet, mis väga dramaatilises võtmes kirjeldas ühte Riia kesklinna hoiulaekasse anonüümselt jäetud andmete põhjal makseid Swedbanki ja Danske Banki Balti üksuste vahel. Välja toodud umbes 50 kliendi seas on riiulifirmasid ja kliente, kellel puudus äritegevus, kuid kes tegid aastatel 2007–2015 suuri rahaülekandeid. Kokku olevat selliseid justkui kahtlasi makseid 3,8 miljardi euro eest.
SVT ajakirjanikud soovisid panga juhilt Birgitte Bonnesenilt kommentaare nende ülekannete kohta, kuid mõistetavalt ei saanud neid, sest pangasaladus siiski kehtib. Kujutage ette, kas oleksite rõõmus, kui keegi annaks pangast välja teie konto väljavõtte ja panga esindaja asuks seda ajakirjanikele lahti selgitama.
Rootsi ajakirjanikud ometi samal seisukohal ei olnud ja seda on ka meie kodumaisest kajastusest tunda. Swedbanki aktsia hind on kõvasti pihta saanud, meediahüsteeria on kõrgel. Pangal ei jää sellise surve alla jäädes muud üle, kui tellida sõltumatu audit ja seda on Swedbank ka teinud.
Omavahelistes vestlustes ütlevad aga erinevad pangandusinimesed, et nad ei saa hästi aru, mida Swedbank valesti on teinud. Seda on leebemal moel ja avalikult öelnud ka Eesti Panga asepresident Madis Müller.
„Me ei tea, mida pank kahtlaste ülekannete toimumise järel tegi. Võib olla raporteeris kõik kohe RABi [rahapesu andmebüroosse] nagu vaja oligi ja sulges kontod, kui probleemid olid juba piisavalt selged? Igale kahtlasele maksele juba enne selle toimumist käe ette panemine ei ole ilmselt võimalik,” kirjutas Müller Twitteris.
Lõpuks tuleb mängu majanduslik otstarbekus. Suuremad Eestis tegutsevad pangad hakkasid paari aasta eest saatma osale klientidele kirju, kus teatasid, et neid rohkem ei teenindata. Kirjade saajate seas oli e-residentidele kuuluvaid firmasid, ettevõtteid Ukrainast, Venemaalt, Aasiast. Selliste klientide lõikes järsult karmistunud kliendi tundmise reeglite rakendamine polnud pankadele lihtsalt äriliselt mõistlik.
Kas võib juhtuda, et suurte Skandinaavia pangandusgruppide vaatest võib samasse kategooriasse ühel hetkel liigituda kogu tegevus Balti riikides?
Raske uskuda, sest kasumit teenivad Swedbank ja SEB siit väga hästi. Aga mine tea, pangandus on usalduse äri ja usaldus võib osutuda kõigest kallimaks, vähemalt hetkeemotsiooni ajel. See oleks üks pehmelt öeldes ebamugav stsenaarium, mida iganes ja kui kriitiliselt me Rootsi suurtest pankade siinsest tegevusest ka ei arvaks.
