4

Egon Erkmann: Läänemaa vapist saab kilp

Lääne Elu

info@le.ee

Egon Erkmann. Foto: Arvo Tarmula
Egon Erkmann. Foto: Arvo Tarmula

Minu esiisad on pärit Varbla kihelkonnast Läänemaalt. Selle sain teada noorena, kui huvitusin sugupuust. Varbla asus siis juba Pärnumaal. Hoolimata sellest – või just tänu sellele – olen alati uhkusega tundnud, et olen põline läänlane.

Haldusreform kärpis Läänemaa väikeseks. Nii väikeseks, et maakonnast on alles jäänud nimi. Tõesti ainult nimi, sest koos maakonna piiride kadumisega kadus maavalitsus kui maakonna tähistaja. Raamid, mis aitasid ennast määratleda läänlasena, on kadunud, kuid inimene tahab end määratleda piirkonna või sotsiaalse grupi liikmena. Valimisedki on ju üks enesemääratlus.

Irooniaga võiks Euroopa või maailma kontekstis öelda, et Eesti piirid peaks olema kuskil Tallinna ja Harjumaa all. Sellise territooriumiga haldusüksus oleks Eesti rahvaarvule piisav. Ülejäänud võiks anda ära sellele, kes suudaks ala inimestega täita. Laheneks ka Tartu rahu piiride dilemma…

Haldusreformi vastuolud avalduvad Läänemaal eriti teravalt. Läänemaa koosneb ainult kolmest omavalitsusest: üks suurvald, üks vald, mida nimetatakse linnaks, ning saarest. Vormsit ei õnnestunud kellegagi kokku panna. Viimase puhul ei saanud riik looduse ehk mere vastu, sest vallamaja peab olema kaldal, kus saareelanikud elavad.

Kurioosne on olukord, kus riik nõustub mõistete tähenduse muutmisega. Näiteks linna mõiste. Linna tähendus on välja kujunenud aastatuhandete jooksul. Viimase paari aastaga on mõiste muudetud farsiks. Professor Mihhail Lotman selgitab semiootikatudengitele väga põhjalikult, mis on linn ja mida see kätkeb. Seni, kuni lapsed ajavad mõisteid sassi, on see teadmiste puudumine. Kuidas aga hinnata mõistete väärkasutust riigi tasandil? Kui see on teadlik tegevus, on see ideoloogia. Kui see aga lihtsalt juhtus nii (aga kuidas saab juhtuda, sest juriidika on mõistetes väga täpne), siis on see hoolimatus, rumalus ja harimatus. Riigi tasandil kõlab selline lähenemine aga hirmutavalt.

Kas peaks kartma ka teiste mõistete ümbermõtestamist riigi poolt? Et Vormsi polegi mõistena enam saar, vaid poolsaar? Või taasiseseisvumine on hoopis iseseisvumine? Muide, sellisel juhul ei tähistanuks Eesti riik 101. aastapäeva, vaid hoopis teise numbriga teist püha. Näeme, et mõistel on oluline tähendus igapäevaelule, see suunab ja mõjutab tervet ühiskonda.

Läänemaa on kaotanud enda suuruse ja uhkuse. Säilinud on küll maakonna sümboolika, kuid pole selle kandjat. Piltlikult öeldes on Läänemaa vapilt kotkas lahkunud. Õnneks on olemas veel vapikilp, millega end kaitsta. Nii saab vapikilp tagasi oma tegeliku ajaloolise tähenduse – kaitsmise.

Õnneks seni, kuni Eesti on iseseisev, on alati lootus muutusteks. See on endiselt riik, mille valija ja valitav meist igaüks põhiseaduse järgi on. Ärge kartke seda õigust nüüd ja edaspidi kasutada!

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Vahur Reede
Vahur Reede

Maavanemad Suur ja Kaasik tegelesid lammutustegevusega ühes ja samas regionaalses haldusreformi komisjonis. Erinevaid lahendusi kasutades jõuti samadele hukatuslikele tulemustele – kadusid nii Saare maakond, kui ka Kuressaare linn.

https://www.saartehaal.ee/2019/02/07/ei-tea-kes-ei-tea-mida/

Rea Raus
Rea Raus

Väga hea artikkel!

noh
noh

Esimest korda on lugeda haljast tõde. Aitäh Sulle Egon!

Meelis Malk
Meelis Malk

Hea lugemine ja mulle meeldib, et sinu hõimlased ühest maakonna otsast on jõudnud teise otsa. Aga kilpi kannan ma juba alates oktoobrist 2017, sest mingis mõttes võib seda haldusreformi ka võrdsustada annekteerimisega teiste maakondade poolt. Ja seda riigi õhutusel. Kotkas küll lendab aga lendab selleks, et oma piire kaitsta. Aga ma loodan ka, et küll aeg annab arutust! 🙂

wpDiscuz