Ei juhtu just sageli, et linnagaleriisse pannakse püsti tervet ruumi täitev installatsioon „Sogases vees”, mida näeb vaid Haapsalus.
Ebaharilik on ka see, et näituse autor Triinu Jürves kutsub lapsi ja nende vanemaid laupäeval, 2. veebruaril kell 14 Haapsalu linnagaleriisse, et rääkida installatsiooni sünniloost ja loomeprotsessist.
Linnagaleriis varem olnud näitustest meenub esimesena 2015. aastal kunstirühmituse Laik ehitatud kõrgete seintega labürint, mis vaataja otse teose sisse kutsus ja liikuma suunas.
Liikumisega on seotud ka näitus „Sogases vees”, mille kesksel kohal asuv hiigelsuur kalamõrda meenutav ehitis spetsiaalselt selle koha jaoks kokku pandi. Noolegrupi kunstnikud Triinu Jürves ja Villem Jahu on objekti valmistamiseks kasutanud ehituslikku metallarmatuuri ja vajalike palkide saamiseks ise puid langetanud. Näituse ülespanijatele oli neli päeva kestnud ettevalmistusajal suureks abiks varem meisterdatud 3D-mudel.
Praegusaja kunst
Nagu ikka kaasaegse kunsti puhul, ei ole eksponeeritav võetav üks ühele, kasutatud kujundid on vaid vahend sügavama mõtte edastamiseks. Näitusele sisenejal, kes iseenesest on juba oma tulekuga uudishimu üles näidanud, on mõistlik pisut aeg maha võtta, et ringi vaadates mõnele küsimusele vastus leida. Nii on muidugi iga kaasegse kunsti näitusega.
Et eksponeeritavat mõista, peab alustuseks seda vaatama ning panema tähele, mida see kujutab, kuidas välja näeb ja millest tehtud on. Ehk märkab siis ka pisidetaile, mis esmapilgul nägemata jäävad, ja seda, kui kvaliteetne on teostus.
Sealt edasi tuleb põnev osa, mis viib tähenduse leidmiseni. Alustuseks on abiks töö pealkiri ja mõnikord ka lühike autoripoolne tekst. Isiklikke tõlgendusvõimalusi annab ka vaataja elukogemus, mis seoseid luua aitab ja teose elavamaks teeb. Hea kunst annab ruumi paljudeks tähendusväljadeks ja vastuse ka viimasele küsimusele, miks see teema üldse teistele peale kunstniku huvi võiks pakkuda.
Noolegrupi näitus annab vähegi viitsijale need vastused kätte ja see näitab, et me näeme head kunsti. On ju tegemist ülekantud tähenduses püünisega, võrguga, mille eri vormidesse takerdume iga päev. Küsimus on, kui paljud meist seda märkavad ja kas suudetakse või tahetakse sellest vabaneda. Olles oma tegelikku vabadust piiravates püünistes, ei pruugigi seda ise märgata. Kes tahaks olla kala, kes mõrrast tagasiteed ei oska leida ja kelle sihitu siplemine püünise panijale ainult rõõmu teeb?
Lapsed ja professionaalne kunst
Oskust esmapilgul veidrana tunduvat kunsti vaadata ja mitte kohe üleolevalt halvustama hakata saab igaüks endas ise arendada. Tänuväärne publik on alati lapsed, kes on oma loomult uudishimulikud ja avatud kõigele uuele. Selles sai seekordki veendutud, kui Haapsalu noorte huvikeskuse kahel kunstigrupil õnnestus osa võtta Triinu Jürvese läbi viidud galeriitundidest.
Peale tegutsemise kunstnikuna töötab Jürves kunstiõpetajana Pelgulinna gümnaasiumis, koostab ja viib Kumus läbi haridusprogramme ning on kunstistuudio 13+ õpetaja. Oskus eri vanusegrupi õpilastega lennult neile sobiv suhtluskeel leida näitab professionaalset taset.
Võimalus kunsti katsuda, selle sees liikuda või lausa joosta pakkus just noorematele põnevust. Mängida sai lõksu jäänud kala, vaadata väljastpoolt installatsiooni teiste lõbusat siputamist või metallpulgaga mööda võrku tõmmates eri helisid tekitada.
Vanema grupi noori kutsus püünisesse sisenema selle lõpus vilkuv roheline tuluke, nii nagu ka enamikku näitusekülastajaid.
Tähelepanelikkusest oli kasu pimedas ruumis, kus olid vaatamiseks ja lehitsemiseks kuhjas nõukogude ajast pärit kalapildid. Nende silmade asemele oli maalitud või kleebitud inimese silm. Siin tekitasid kogu näituse taustaks kostvad kummalised helid pisut kõheda tunde. Põhiliselt helikunstnikuna tegutsev Villem Jahu on võtnud looduse hääled ja need enda ehitatud helipuldis tundmatuseni ära muutnud.
Kui galerii seina äärde paigutatud tugitoolidel istudes silmad sulgeda ja tunnetada kogu ruumi täitvaid helisid, hakkavad tekkima huvitavad ettekujutused veealusest maailmast või peaaegu läbimatust džunglist nendes elavate tohutute loomadega.
Rõõmsaks üllatuseks oli, et pika laua taga sai anda näitusele ka oma väikese panuse. Kuna teema oli seotud nii inimeste kui ka kaladega, olid kollaaažidena oodatud kõik lõbusad ja nutikad lahendused, kus kalast ja inimesest midagi kokku on kombineeritud. Nii täieneb näitus iga külastaja pisiteosega.
Artist Talk
Näitus „Sogases vees” on ühekordne projekt ja kusagil mujal hiigelsuurt võrku mõrrana enam üles ei panda. Kui teos leiab edaspidi kusagil koha edasi elamiseks, siis hoopis uutmoodi ja teistsuguse tähenduse kandjana. Nii on vaatajal võimalus sellel näitusel erinevatest elus ette tulevatest püünistest ja nendest sõltuvuses olemisest või mitteolemisest mõtiskleda vaid paar nädalat.
Abiks võib olla kohtumine kunstnik Triinu Jürvesega laupäeval, 2. veebruaril kell 14, kui ta avab näitusega soetud tagamaid, räägib loomisprotsessist ja grupi teistest tegemistest.
Näitus on väärt avastamist ja eelkõige enda sisse kriitilise pilguga vaatamist. Vaevalt leidub kedagi, kes iial ühtegi lõksu poleks langenud.
Loodetavasti võtavad seekord lapsed oma vanemad käekõrvale ja viivad nad galeriisse, et näidata, mida nad seal tegid ja kuulsid. Ehk muutub laste abil galeriis näitusel käimine rohkem harjumuspäraseks ka nende vanematele, sest kunst on osa kultuurist, milles me elame.
Tiiu Randmann-Mihkla
Haapsalu noorte huvikeskuse kunstiõpetaja
Kunst algab ikka värvist, kompositsioonist, harmooniast, valgusest ja varjust. Ärge rikkuge süütuid lapsi oma tühja lobaga ära. Kunst kõnetab ilma sõnavahuta. Kuningas on alasti kui tal riideid seljas pole.