Edward Lucas: tõelist muretsemist väärivad uued Vene relvad

Venemaalt tuleb pidevalt sõjalisi hirmulugusid. Üks hõlmab Poseidonit, tohutut tuumatorpeedot või -drooni. Venemaa lekitab innukalt üksikasju selle tegevusulatuse ja võimsuse kohta, millest mõned võivad isegi tõele vastata. Teine väidetavalt alistamatu relv on hüperhelikiirusel rakett Avangard, mis peaks relvajõududesse jõudma sel aastal.

Need ja teised uued lisandused Kremli arsenali annavad Lääne sõjalistele planeerijatele ja luureteenistustele piisavalt mõtteainet, aga nad ei muuda suurt pilti.

Venemaa on sõjaliselt palju nõrgem kui USA ja tema liitlased. Igas täiemahulises vastasseisus saab ta lüüa. Kui olukord peaks arenema täiemahulise tuumalöökide andmiseni, sureme kõik. See ei ole muutunud alates külma sõja ajast.

Uute relvade tõeline tähtsus on siseriiklik: nad on olemas venelastele kinnitamiseks, et nende riik on endiselt üliriik ja sõjatööstuskompleksi voolavaid maksurublasid kulutatakse targalt.

Ometi on Venemaa strateegiline eesmärk mitte Lääne purustamine, vaid jaga-ja-valitse taktikaga selle ohjeldamine ja tagasihoidmine. Selle taktikaga kasutab ta ära tülisid riikide vahel (nagu USA ja tema Euroopa liitlased) ning eraldusjooni ja pingeid nende riikide sees, nagu etnilised, keelelised, usulised ja sotsiaalsed mõrad. Kaasa aitab ka poliitiline polariseerumine sellisel kujul, mille käes kannatavad Brexiti tõttu praegu Suurbritannia, migratsiooni tõttu Euroopa riigid ja Trumpi valitsuse tõttu USA.

Tuumarelvad, kas uued või vanad, etendavad selles väikest rolli. Sõjalisel hirmutamisel on oma koht, kuid see on vaid üks paljudest taktikatest, mida Kreml erimeelsuste külvamiseks kasutab.

Teiste seas on küberrünnakud, infooperatsioonid, rahaga mõjuvõimu ostmine, õigussüsteemi kasutamine (mida nimetatakse mõnikord “sõjaks õiguslike vahenditega” (“lawfare”)), energiaekspordi kasutamine hoovana ja õõnestustegevus. Selle asemel, et lasta Vene televisioonis nähtud säravatel asjadel ennast lummata, läheks meil paremini, kui mõtleksime nende relvadega toimetulemisele, mida Venemaa praegu kasutab.

Samuti peaksime arvestama sellise mittekineetilise, mittesõjalise sõjapidamise järgmise põlvkonna relvadega.

Üks meie poole sööstev uus oht on niinimetatud deepfake´i tehnoloogia – heli- ja videomaterjal, mille on tootnud tarkvara, mis kujutab päris inimesi ütlemas ja tegemas asju, mida nad pole kunagi öelnud või teinud.

Filmitegijate kasutatud digitaalse fototöötluse tehnikatega (GCI) oleme juba aastaid tuttavad. Need olid kunagi töömahukad ja kulukad, kuid on muutunud nüüd odavaks ja kiireks. Deepfake´i tehnoloogiat saab kasutada poliitikute kujutamiseks naeruväärsete või taunitavatena või ka näiteks neid allaandmiskäsku andmas.

Teine, sellega seotud oht on tehisintellekti (AI) ja masinõppimise kasutamine tõepäraste elektrooniliste kokkupuudete loomiseks nagu telefonivestlused, sõnumite edastamine vestlusrakendustes ja muu seesugune, mida võib kasutada poliitilistel ja vaenulikel eesmärkidel.

Suurel hulgal tõepäraseid telefonikõnesid ning telefoni- ja sotsiaalmeediasõnumeid on võimalik kasutada valijate kohutamiseks, nende tähelepanu kõrvalejuhtimiseks või nende arvamuste kujundamiseks.

Kolmas uus taktika on “superdoksimine” – internetipõhise ähvardamise kasutamine kriitikute vaigistamiseks. Doksimine ei ole midagi uut, kuid rahvusriikide inim- ja signaalluureteenistuse ressursid võivad muuta selle palju ebameeldivamaks ja tõhusamaks. See võib avalduda eraandmete lekitamise kujul eesmärgiga kasutada ära inimese eraelu potentsiaalselt piinlikke seiku. Samad tehnikad võivad leida rakendust pereliikmete puhul.

Neljas taktika, millel silma peal hoida, on võõrandunud ühiskonnarühmade senisest hoogsam kasutamine. Olukorras, kus ühiskonnasisene usaldus ja avalikkuse kindlustunne on Lääne ühiskondades kahanemas, kasvab lõhede ja vapustuste potentsiaal.

Venemaa sidemeid protestiliikumiste, omakaitserühmade ja teiste ühiskondlike või kultuuriorganisatsioonidega on täheldatud paljudes Euroopa riikides. Eesmärk võib olla neid politiseerida või kasutada õõnestustegevuses.

Nende relvade kajastamist te Vene televisioonis eriti ei näe. Küsige endalt miks.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.