Erkki Bahovski: Spiegeli libauudised ja meie

Eelmise aasta lõpus raputas Euroopa ajakirjandust skandaal, kui selgus, et Saksa ühe juhtiva ajakirja Spiegel ajakirjanik Claas Relotius oli mitmeid oma lugusid ja ka neis esinevaid tegelasi välja mõelnud. Peale selle oli Relotius kandnud Süüria lastele mõeldud annetused oma arvele. Kogu Relotiuse lugu pärineks justkui raamatust „12 tooli” või „Kuldvasikas” ja on mingist vaatenurgast naljakaski, ometi on tegemist väga tõsise asjaga.

Sest Relotiuse tekitatud kahju on äraütlemata suur. Võib vaid oletada, missugune pidupäev oli Relotiuse skandaali puhkedes Valges Majas, Kremlis, alternatiivmeedias ja trollivabrikutes üle maailma.

Nii on Valge Maja peremees, USA president Donald Trump nimetanud peavoolumeediat pidevalt rahvavaenlaseks, sest too tootvat libauudiseid. Ja nüüd, palun väga, selgub, et Trumpil ongi õigus – Spiegel tootis libauudiseid päris mitu aastat. Asja ei muuda sugugi paremaks see, et Relotius sai ka mitu ajakirjandusauhinda.

Iroonia seisneb selleski, et üks Relotiuse tehtud libauudiseid puudutas Fergus Fallsi, väikelinna, mis tegi Trumpist presidendi. Linna nimi oli loos õige, enam-vähem kõik muu vale.

Kreml on aga kriitika peale Vene libauudiste ja sekkumiste peale pidevalt korranud väidet, et lääne meediat ei saa usaldada, sest too teeb ise ka vigu ja mõtleb palju asju välja. Tuleb tõdeda, et mõtleski.

Nagu Valge Maja ja Kreml, on ka alternatiivmeedia öelnud, et peavoolumeedia on kallutatud ja toodab valesid. Kuidas Spiegeli skandaali valguses sellele väitele vastata?

Ega head vastust kohe olegi. Kõigepealt tuleb muidugi küsida, kuidas ei teostunud muidu libauudiseid kritiseerivas peavoolumeedias faktikontroll. Ma ei tea palju saksa ajakirjanduse köögipoolt, aga nii palju, kui tean, on imekspandav ka 33aastase ajakirjaniku tõus Spiegeli juhtivaks reporteriks. Tavaliselt kirjutavad saksa ajakirjanikud ses vanuses ikka vähem tähtsaid uudiseid.

Vastus võib peituda meedia pluralismis ehk tõdemuses, mille järgi Spiegel küll eksis, kuid seda eksimust ei tohi laiendada kogu peavoolumeediale. Jätkuvalt on tööl ajakirjanikke, kes teevad oma tööd suure kutsumusega ja otsivad selgust mitmesuguste nähtuste osas.

Spiegeli skandaalist veidi hiljem andis eesti ajakirjandus peaaegu et kogupaugu alternatiivmeediaportaali Objektiiv pihta. Eesti Ekspressi omanik Hans H. Luik kirjutas 27. detsembril EEs oma tülist Objektiivi toimetaja Markus Järviga ja päev hiljem avaldas Postimees loo, milles näitas, kuidas Objektiiv kasutab oma uudiste koostamisel kahtlasi allikaid. Postimees tegi ka videointervjuu Objektiivi teise toimetaja Varro Vooglaiuga.

Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad? Ma ei arva, et Objektiiv tuleks kinni panna või selle tegutsemist kuidagi piirata. Eriti ses valguses, et peavoolumeedia võib ise vigu teha ega suuda teostada faktikontrolli. Siin saabki määravaks meedia pluralism – kui üks meediaväljaanne teeb vigu, näitavad teised tehtud eksimusi. Samas: kui Postimees tegi intervjuu Varro Vooglaiuga, kas Objektiiv on teinud intervjuu näiteks Ahto Lobjakaga?

Ometi on ka olulisi erinevusi peavoolu- ja alternatiivmeedia vahel. Mõtteharjutuse korras kujutage ette olukorda – ja ma tean, et mõnele see olukord täitsa meeldiks –, kui ühel päeval kaoks Eestist peavoolumeedia. Telerist ei näeks enam ETVd, Kanal 2, TV3, ei ilmuks üleriigilised päevalehed ning eetrisse ei jõuaks säärased raadiojaamad nagu Vikerraadio või Kuku. Ka kaoksid portaalid nagu Delfi või postimees.ee. Aga alles jääks alternatiivmeedia.

Mis uudised ja kommentaarid hakkaksid siis alternatiivmeedias ilmuma? Hea küsimus, sest alternatiivmeedia on üles ehitatud vastandumisele peavoolumeediale. Aga kui viimast ei ole? Mida siis öelda? Igapäevane mantra sellest, kuidas mingi kanal/väljaanne on kallutatud või vaikib midagi maha, pole enam võimalik.

Teiseks tasub meeles pidada, et peavoolumeedia ei tegele üksnes poliitiliselt tundlike teemadega, kus saab lõputult vaielda, kas midagi oli kallutatud või mitte. Tundlikud teemad moodustavad peavoolumeediast vaid tühise osa – tuleb katta ka olmeteemasid, majandust, sporti ja ilma. Lisaks tihti ka tarbijainfo – missugused tooted on kasulikud, kallid, missugused mitte jne. Kas te leiate neid teemasid alternatiivmeediast?

Spiegel on juba vabandanud ja pannud kokku eraldi töörühma, et uurida, missuguseid asju Claas Relotius võis veel välja mõelda ja kuidas üldse selline asi sai juhtuda. Kas sarnane protsess võiks aset leida ka mõne alternatiivmeedia väljaande puhul?